Idealistlik eradetektiiv peab korra majja lööma

Chandler suutis krimikirjanduse kergitada ilukirjanduse määratluse alla, tuua roimaromaanidesse kõrgkultuuri – tema loodud eradetektiiv Philip Marlowe tsiteerib peast Shakespeare’i luuleridu ja „Fausti“ – ning muuta kuritööd realistliku maailma osaks, sest need ei toimu kõrgaadlike mõisates, vaid linnatänavail ja urgastes.

Võib ju olla kummaline, et kõrgelt haritud autor väljendas end krimikirjanduse kaudu, ent Chandler ise nii ei arvanud. Ta seadis oma loomingu Ernest Hemingway, Theodore Dreiseri, Ring Lardneri, Carl Sandburgi ja Sherwood Andersoni teostega võrdväärsele tasemele.

„Pole olemas halba kirjandust, on ainult halvad kirjanikud,“ kuulutas Chandler.

Enne krimikirjanikuks saamist oli Chandler loomult põruja, jõudis alati mäkke, kuid veeres sealt alla. Nooruse veetis 1888. aastal sündinud Chandler Inglismaal, sai tööd ajakirjanikuna, kuid lasti peagi lahti, sest ta oli enda sõnul kõigi aegade halvim lehereporter.

Seejärel teenis ta leiba vabakutselise kultuuriajakirjanikuna, kuid ei löönud sealgi läbi. Siis tõusis USA-s naftakompanii juhiks, ent hakkas jooma ja kaotas töö.

Et leib lauale saada, hakkas Chandler kirjutama ajakirjadesse lühikrimkasid. Esimese romaanini „Sügav uni“ jõudis ta alles 51-aastaselt. Sellega oli uks (krimi)kirjandusajalukku lahti löödud.

Ilmselgelt oli just Chandleri loodud detektiiv Philip Marlowe see, kes maailma muutis ja kellel põhinevad kõik hilisemad arhetüüpsed eradetektiivid.

Isegi eelmisel aastal suurepärase debüüdi teinud Eesti kirjaniku Gert Kiileri kõigi kaanonite ja reeglite järgi perfektse ameerikaliku kõva käe (hardboiled) stiilis krimka „Eranuhke ei armasta keegi“ peategelases Paul Johansonis on vähemalt 50% Marlowed.

„Minu jaoks peitub Marlowes Ameerika vaim,“ selgitas Chandler. „Temas on teravat realismi, rahvalikkust, vaimukust, sentimentaalsust, kohalikku slängi ja ootamatult palju tundlikkust.“

Marlowe on raamatus enda kohta öelnud: „Olen romantiline hing, kuuldes öösel kedagi karjuvat, lähen vaatama, mis lahti, kuigi see ei too mulle midagi sisse.“

Kui kasutada kirjandusloolaste sõnu, maalib Chandler kirjandusliku pildi, kus on barokkstiilne atmosfäär, valgus ja varjud ning draama, komöödia ja tragöödia. Tema lood on ühtaegu dekoratiivsed, satiirilised ja iroonilised ning täis surma ja jõhkrust.

Chandler on suutnud taandada sädeleva California reaalseks: meeleheide, tühjad pudelid ja konihunnikud mõttetute neoontulede all. Chandler ühtaegu vihkas ja armastas Los Angelest, see oli nii ema kui ka hoor.

Olgu Chandleri lahtimõtestamisega, kuidas on, tema teosed väärivad igati lugemist ja nautimist. Chandleri neljanda romaani „Naine järves“ sündmuste keskmes on mõistatus, mille tähtsad osad on narkodiilerid, kaunid heledaverelised naised ja halastamatud mehed.

Jõuka ettevõtja abikaasa põgenes Mehhikosse, et lahutada ja seejärel abielluda gigologa, kellega üle aisa lõi. Vähemalt nii öeldakse mehele saadetud telegrammis.

Maine kaitsmiseks palkab ettevõtja Marlowe oma teistpoolt otsima. Esmalt leiab detektiiv järvest ühe laiba ja siis gigolo, kaks kuuli südames. Ent kus on ärimehe abikaasa ja kas mitte tema ei kustutanud armukese eluküünla?

Õilsad ja alatud kired, korrumpeerunud ja ausad võmmid, kapriissed tegelased, raha kummardamine, kuritegevusse uppuv California väikelinn – sellises maailmas peab idealistlik eradetektiiv korra majja lööma.

Chandler ei lasknud oma varasemal loomingul raisku minna ja „Naine järves“ on kokku pandud lühiromaanide süžeesid kasutades nagu tema teisedki teosed. Seekord leiab lugeja arvukalt ühiseid jooni juttudest „Bay City Blues“, „Naine järves“ ja „Mägedes pole mõrvu“.