| SÕNA SEKKA |
Hiljuti kolis üks mu eakas sõber ühest hooldekodust teise. Ta ei teinud seda väga hea meelega, kuid asju korraldati ümber ja muud ei jäänud üle.
Sõber lohutas end sellega, et teises hooldekodus ootab ees tore eakaaslane, tark ja laia silmaringiga tuttav, kellega saaks paljud ilmaasjad ära arutada ja naljagi visata.
Paraku jõudis viirus ette. Paljud hooldekodu asukad jäid haigeks, osa viidi haiglasse, ka see tark ja laia silmaringiga mees. Kahjuks ei pidanud tema tervis võitluses vastu ja 85. eluaasta jäi viimaseks.
Neile, kes teda tundsid ja tema ikka veel teravast mõistusest rõõmu tundsid, oli see suure kaotuse päev. Ja üldse mitte päev, kus vaadata koroonaviiruse põhjustatud surmade statistikast, et oh, need olid ju jälle vanad inimesed, mine tea, kui kaua nad üldse oleksidki veel elanud…
Sest see ei ole nii.
Mida kõrgema vanuseni inimene elab, seda vähem on tal eakaaslasi, kellega käidud algkoolis või ülikoolis, töötatud koos või reisitud turismirongiga Kesk-Aasiat avastama.
Me kõik, kes me loodame elada vanaks, plaanime vaikimisi olla kõrges eas hea tervise juures ja tunda elusügisest rõõmu. Mõnusad vestlused nendega, kes mäletavad samu aegu ja inimesi, on selles võrrandis olulisel kohal. Võiks öelda, et iga kõrges vanuses inimene muutub tema eakaaslastele seda olulisemaks, mida vähem neid inimesi veel meie keskel on.
Iga ajastumäluga inimese kadumine puudutab mõnd tema eakaaslast otseselt. Jah, eks ühel hetkel see juhtuks nagunii, lõpuks surevad kõik. Aga peab see siis juhtuma koroonaviiruse pärast? Eriti kui meil on vähegi võimalik oma käitumisega selle levikut piirata. Igast vaktsineeritust on siinkohal rõõm. Ja muidugi ootus, et need, kes on otsustanud mitte vaktsineerida, käituvad siis kõigil muudel viisidel mõistlikult. Hoides distantsi, kandes maski, ning mitte trahvihirmust ja käsu korras, vaid hoolivusest, hinnates iga elu.
Sest kes meist siin see liigne on?
