Parem seebiooper kui vihakõne!

“Tahan ka venda!” nõuab põngerjas isalt, kes on end vusseri ees mugavalt röötsakile seadnud. Isa ei oska selle peale kosta muud kui: “Lähme siis ostame turult.” – “Kas kalaturult?” täpsustab põngerjas.

Kuni te ei õpi aere kasutama, pole mõtet paati vahetada.

Kelle armuleiba tahad süüa, selle tsirkust pead ka enda peal kannatama.

Kuidas kutsutakse lehma, kes ei anna enam piima? – “Turisti eine”.

Elamine – see on klaverimäng, kuni kaas kinni lükatakse.

Vaeselt päritakse aru, rikkalt ainult pärandus.

Rongkäik ei ole raudteel kõndimine.

Jõgi vahutab rohkem, kui voolab õlletehasest mööda.

Vanglas istujad on kinnisemad inimesed kui vabadusvõitlejad.

Kõige rohkem köidab inimesi lohisev mõisaköis.

Kiidu- ja riiukukest võib kergesti saada hädavares.

Valupunktid meie elus on tihti ka pöördepunktid.

Ainult see inimene on libahunt, kes ei oska teistele lihtsalt hunt olla.

Uued naljad sünnivad habemega naljade kammimisel.

Kõige raskem ebakõla kergemuusikas on see, kui head laulu esitab halb laulja.

Elu on oksjon, kus haamri alla jäävad inimesed.

Kanapea ei noki hästi kukeaabitsat.

Kui mees on tossike, peab naine ise olema kõva mees!

Hiinas toodetakse lusikaid kogu maailmale, aga ise süüakse pulkadega.

Jälgid tõugud saavad varsti tiivad.

Ülekaalulise unistus on olla alamõõduline.

Meie esmane vajadus on see, et kõik meie vajadused saaksid rahuldatud.

Mõni mees ahistab oma naist sellega, et annab talle jalga liialt kitsad püksid.

Kes viisi ei pea, võiks laulmisega piiri pidada!

Redeliga minnakse otsima jumalat, aga labidaga kuradit.

Striptiisitar puhkab sageli kodus tööriietuses.

Mida ilusam on naisterahvas, seda vähem on aega temaga juttu ajada.

Rahvas peab ära seedima poliitikute ärasöödud sõnu.

Eestimaa teeb endale ise raha. Küllalt on teda võõraste rahatähtedega narritud, aitab!

Raha tehakse uuemal ajal paberist ning kindlustatakse kulla ja hõbedaga. Aga Eestimaal? Eks ütleb laulusalmgi: “Ei hõbedat, kulda ei leidu me maal, kuid viljakandvat mulda on küllalt igal pool.”

Kuna muudes riikides on rahal kulla väärtus, peaks Eestimaal siis rahal olema mulla väärtus. Kah maa seest võetud! Aga Eesti raha ei pruugi sugugi olla mulla väärtuseline, Eestis on veel mullapõues midagi muud väärtuslikku ja see on põlevkivi.

Võiks ju otsekohe rahad põlevast kivist teha, siis oleks selle kurss alati kange kui tuli, aga eestlane armastab raha koguda ja rahatasku sees võivad rahad tule välja hõõruda ning rahatasku omaniku talu põlema panna.

Sellepärast siis – las olla rahad ikka paberist!

Rahaühikutele tuleks tingimata algupärased eesti nimed anda. Nii näiteks võiks olla rubla asemel “rusikas” ja kopika asemel “näpp”. Et rubla saada, selleks tuleb sada kopikat korjata ja see võtab üksjagu palju aega, aga ühe “rusika” saamiseks aitaks viiest näpust küll. Et niisuguse loomuliku rahasüsteemi juures rikkaks üsna hõlbus saada on, see on iseenesest arusaadav. Seega ei jää nüüd muud üle, kui rahatähtede mustrite võistlus välja kuulutada ja ongi oma raha olemas!

Juhti tuntakse selle järgi, palju tal nooli tagumikus on.

Parem seebiooper kui vihakõne!