Ei, mul ei ole lähisugulaste hulgas arste.

Mind pisut üllatas see teie soov saada psühhiaatriks. Kui küsisin, kui palju te inimesi päevas vastu võtate, oli selle küsimuse taga soov pärida, kuidas te iseloomustate õhkkonda, mis praegu ühiskonnas valitseb?

Ärevust on rohkem ja meeleoluhäireid. Eriti näen seda laste ja noorte pealt. Perearstikeskuses tekib patsientidega side tõesti. See ei ole niimoodi, et patsient tuleb ja läheb. Me näeme neid aastaid. Näeme perekonna dünaamikat, kuidas mõned lähevad lahku ja siis jälle kokku. Ja patsientidega tekib usaldussuhe.

Ma arvan, et mõned patsiendid on lahkunud mu nimistust sellepärast, et ma vaktsineerimist pooldan ja sellest ka räägin. See ongi perearstinduse juures kõige toredam, et alles jäävad just need inimesed, kellega on hea side.

See jah. Aga ikkagi, kuidas peegeldub ühiskonnas sündiv?

Inimesed ikka räägivad, kuidas neil läheb. Paljud ütlevad, et see, mis praegu toimub, on nende jaoks raske.

Ärevus. Hirmud. Kuidas seda inimestelt maha saab?

Mulle tundub, et hirme on pandeemia algusega võrreldes vähem. Huvitav on see, et palju süüdistatakse hirmutamises arste. Minu kabinetis mitte, aga näiteks sotsiaalmeedias küll. Hirmutamine... Kui ma ütlen, et tuleb ennast vaktsineerida, et mitte haigeks jääda, siis seda loetakse hirmutamiseks. Omapärane arusaam.

Kuidas hirmust ja ärevusest lahti saada? Tuleb otsida, mis seda täpselt põhjustab.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid