Ta töötab osakoormusega õpetajana ning elab koos mehe ja kahe pojaga pisikeses hajaasustusega külas. Mõned aastad tagasi sai teoks pere suur unistus – soetati renoveerimist vajav maja.

“Me oleme alati tagasihoidlikult elanud ja raha kõrvale panemine pole meile tegelikult võõras. Me ei oleks saanud muidu seda majagi osta. Iga summa on aga alati kõrvale pandud mingi konkreetse asja jaoks,” sõnab Lepik.

Kolm aastat tagasi mõistis pereema, et nii enam edasi ei saa. “Lõpetasime just maja fassaadi renoveerimise, olime end täiesti kinni tõmmanud ja siis hakkasid asjad juhtuma.”

Esiteks oli seoses töökoha vahetusega vaja uut arvutit, seejärel ütles üles pesumasin. “Kuna meil oli sääste null, siis tuli mõlemad võtta järelmaksuga. Lisaks oli mul krediitkaardilaen juba ära kulutatud, maja remondiks oli väikelaen võetud. Arvutasin, et meil on tarbimislaene ehk sisuliselt võlgasid 5000 euro eest. Me tulime küll nende majandamisega toime, kuid see tähendas iga kuu lõpus tühja pangakontot.”