MAALEHT UKRAINAS | Kõik ei põgene. “Rääkisin oma neljasele, mis on sõda, ja nüüd valmistume kogu perega”

Nädala algul valmistus Odessa rünnakuks nii maalt kui ka merelt. “Põgenema me oma perega ei hakka, minu tuttavatest keegi samuti mitte,” ütles advokaat, kes rannas liiva kottidesse kühveldas. Esimesed raketirünnakud linna lähistel algasid poolteist päeva hiljem.

Vabatahtlikud on kogunenud Odessa rannas juba kaks nädalat, et liivakotte täita ja neid tänavatõketele saata. Meie lootus käed külge panna ja abiks olla kustus peaaegu kohe, sest rahvast oli ees juba nii palju.

Räägitakse, et sellist ühtsust nagu sel ajal, kui linn hakkas sõjaks valmistuma, pole Odessas mitte kunagi nähtud

“Te teate ju, et meil on peamiselt venekeelne linn,” sõnas advokaadina töötav Dmitry Terletsky, kellega kohtusimegi rannas. “Aga vaadake ise, siin töötavad kõik koos. Kõik me valmistume ühiselt.”

Odessa miljonist elanikust on lahkunud ligikaudu 100 000, jäänud on palju eakaid, samuti lastega peresid. “Ka mina pidin oma neljasele seletama, mis on sõda,” rääkis Terletsky. Tema peres on veel kaks last – üks kaheksa-, teine kuueteistaastane.

Terletsky sõjaaja amet on seotud juriidikaga ja ta on esialgu ootele jäetud – kui vaja, siis kutsutakse. Selliseid mehi on Ukrainas veel üksjagu, neile on öeldud, et olgu esialgu lihtsalt valmis.

35aastane Gena põgenes perega lahinguväljaks muutunud Irpinist Kiievi lähistel. “Mina pole isegi armees käinud, väljaõpet ei ole. Öeldi, et inimest surma saata pole mõtet, nüüd olen ootel juhuks, kui mind kuskil vaja läheb.”

Gena pere kodu on puruks pommitatud ja nad elavad peaaegu sõja algusest saadik ühes Kesk-Ukraina lasteaias. Nende olukord näeb välja isegi pisut koomiline, sest nad kõik on väga pikka kasvu. Gena lükkas kokku neli lastevoodit, et risti seal peal magada, ja sellestki veel ei piisanud. Päeval istuvad nad pisikestel toolidel ja kasutavad mudilaste tillukesi tualetipotte.