Nii ja naa. Esimese kümne päeva jooksul vaatasin uudiseid rohkem. Praegu on seal toimuv natuke lihtsamini mõistetav. Esimestel päevadel sõltus väga palju sellest, kuidas Ukraina suutis ennast mobiliseerida ja vastu hakata. Nüüd on sõjapidamine teataval määral juba rutiinne tegevus. Sa ei pea enam kogu päeva uudiseid vaatama, et kursis olla.

Kas vahel tuleb selline tunne ka peale, et kurat, läheks näitaks neile õige?

Algusest peale on tunne, et mitte ei läheks sõtta, vaid süda tilgub verd. Väga paljud, keda ma seal tunnen, sõdivad praegu ja paar mu head tuttavat on juba surma saanud. Sõjaväelaste maailm on väike. Me oleme 2014. aastast saadik väga tihedalt koostööd teinud. Kui kamraadid kusagil sõjas on, siis süda valutab.

Jaga
Kommentaarid