Laskurkorpuse kindral Lembit Pärn sai taas monumendile
„Aksel Kivinukk on mees, kellele peame tänu ütlema Pärna monumendi päästmise eest,” rääkis Maalehele vabadusvõitluse muuseumi juht Johannes Tõrs. Ta lisas, et täna vaatab mahamüümisest päästetud pronksist Lembit Pärn tõtt legendaarse Lihula monumendiga, mis samuti nagu ka Pärna oma 2004. aastal aastal maha võeti.
On sümboolne, et kui Lihula monument oli pühendatud neile, kes „võitlesid Teises maailmasõjas Punaarmee vastu”, siis Pärn oli just sellesama Punaarmee ehk Nõukogude Armee eestlastest koosneva osa ehk laskurkorpuse juht.
Avamisel pidas Pärna elust ja rollist ettekande ajaloolane ning legendaarne giid Boris Gorbunov. Nii tema kui muuseumijuhi Tõrsi sõnul on samba loos peale 2004. aastat, mil see Vohjnast mõneti segastel ja otsitud põhjustel eemaldati veel paljugi segast ja uurimisväärset.
Lembit Pärna rolli osas on ajaloolased eri arusaamadel. Ühed näevad temas 1944. aastal Eestit taasokupeerinud armee juhti, teised aga meest, kes Eesti rahvusväeosade ehk laskurkorpuse juhina suutis päästa palju eestlasi kahurilihaks minemisest. Laskurkorpusse kuulus enam kui 30 000 meest.
Väljarändajast sõjaministriks
Vikipeedias seisab: „Lembit Pärn oli pärit Venemaale väljarännanud eestlaste järeltulijatest ning ta sündis Stavropoli kubermangus Eesti-Haginski külas (praegune Jašalta küla Jašalta rajoonis Kalmõkkias)./---/ Õppis aastatel 1922–1924 Leningradi Internatsionaalse Sõjakoolis, 1934. aastal Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia ja 1938. aastal NSV Liidu Punaarmee Kindralstaabi Akadeemias. Ta oli aastatel 1938–1940 akadeemia õppejõud, sai 1939. aastal sõjateaduse kandidaadi kraadi.”
Aastad 1940-1945 olid Pärna ja Eesti suhetes kõige tähendusrikkamad. Vikipeedias seisab: „Augustis 1940 määrati Pärn Tallinna 8. armee staabiülema asetäitjaks. /---/ 1942. aastal määrati Pärn Eesti rahvusväeosade juhiks. Ta oli 1942. aastal moodustatud 7. Eesti Laskurdiviisi ja seejärel 249. Eesti Laskurdiviisi ülem ning aastatel 1942–1945 eesti laskurdiviise ühendava 8. Eesti laskurkorpuse ülem.”
Pärast Teist maailmasõda töötas ta Eesti sõjaministrina ning sõjakomissarina.
Pärna kolhoos ja monument
Lembit Pärna monument asus tänase Kadrina valla Vohnja mõisa ees 25. juunist 1983 kuni 1. juunini 2004. Ka Vohnjas tegutsenud kolhoos kandis Pärna nime.
Eesti monumentide e-kataloogis seisab: „Lembit Pärna nime kandis Vohnjas asunud kolhoos alates 26.02.1975. Kuigi otseselt selle mehega ei ole siin tegelikult mingit seost. Lembit Pärna vanaisa Jüri (sündinud 1836) ja isa Abram (sündinud 15.02.1868) elasid algselt (Vohnja kõrval asuvas) Kolu mõisa alluvuses olnud Ohepalus, kust kevadel 1885 hakati perega rändama Stavropoli kubermangu Esto-Haginskoje asundusse.”
Monumentide kataloog jätkab 2004. aasta sündmustest: „Kooli (mõisamaja) ette taheti rajada lipuväljak, et tähistada 120 aasta möödumist Eesti lipu kasutuselevõtust. Nii arvati, et Pärna kuju ei sobi enam oma senisesse asukohta. Monumendi mahavõtmine sattus ühte aega Alfons Rebase monumendi püstitamisega. Nii kujunes ajakirjanduses omamoodi "sambasõda".
Arvamusi oli mitmeid - kellele võib ja kellele ei või sammast püstitada, kuhu võib ja mida arvab välisajakirjandus meie tegemistest. Õnneks Pärna monumendi lõhkumisest juttu ei olnud. Küll taheti see siit ära viia, näiteks Tallinnas asuvasse Okupatsioonide muuseumisse. Kuna seal juba oli Tallinnas, Gonsiori tänaval asunud Pärna kuju olemas, siis lõpuks otsustati anda monument Tartumaale, MTÜ Mustametsa Muinsuskaitseühingu haldavasse Meie Aja Muuseumi skulptuuride parki.”
Muuseas, Pärna sünnikohas Venemaal, Kalmõkkia Vabariigis, Jašaltinskis asub samuti tema monument, mis avati mais 2000. aastal.
