Avalik kiri Sindi Linnavolikogu esimehele
Lugupeetud hr. Aleksander Kask
Fotodel: 1) Aleksander Kask volikogu töölaua taga; 2) Hans Soll uute ideedega
Pöördun Sinu poole avaliku kirjaga eesmärgil, et laiem üldsus saaks täiendavat informatsiooni Sindi paisu peadselt muutuvast seisust ja sellega kaasnevatest olulistest erinevustest minu nägemuses.
Esiteks
Riiklik ja eraomandlik lahendus annavad erinevad järelmid. Riiklikuga on asi selge: kalatee avatakse 100% kõikide kalaliikide ülesjõudmisega kudealadele, tagatakse jõe optimaalne ökoloogiline seisund, suureneb Pärnu jõe, lahe ja kogu Liivi lahe kalavarude taastootmine, ehk õnnestub päästa ka Lääne-Eesti ainuke Pärnu jõe lõhe asurkond; paisupealne settemuda ammutatakse, jõesäng süvendatakse, kaldaalad korrastatakse. Seda muidugi riikliku projekti põhjal, mille alusel saadakse raha Euroopa Liidu toetusfondidest. Esimene 100 miljonit on juba avatud ja 200 miljonit ootab avamist. Rahastamise esimesse järku Sindi pais ei ole arvatud.
See on erakordne avanenud võimalus, mis ei kordu ja millel on tähtajalised piirangud nagu nõudedki. Selle hinnaks on paisu esialgselt oluliselt madalamaks laskmine hästitoimiva kalatrepi (rambi) abil jõe keskosas, kus kudekalade ülestung suurem, või tehakse seda kahes järgus (kui esimene ei rahulda) nii, et pais asendub kudekaladele vastuvõetava voolukiirusega kärestikuga.
Kokkuvõtteks: Hetkel on avanenud erakordne võimalus, mis lubab likvideerida jõhkra loodusvastase ja kalamajanduse seisukohalt kahjuliku olukorra Sindi paisul. Samas on avatud rahvaalgatuslikus korras kaasarääkimise võimalus.
Selle realiseerimise eelduseks on valitsuse poliitiline otsus pais ära osta. Otsust ei ole keskkonnaministril Jaanus Tammkivil kerge teha. Selle taga asi praegu seisabki. Minister peab igati põhjendama ostuhinda, mis suudab vastu pidada kriitika laviinile, sest raha vajajaid on rohkem kui arvame.
Samas on minister enam kui keegi teine teadlik ja vastutav, et sihtotstarbelisi eurorahasid ähvardab nende kasutamata jätmisel äravõtt. Veel hullemaks muutub olukord siis kui raamdirektiivide realiseerimise tempo või muu asjade käik Brüsselile meelepäraselt ei paista.
See on oht, mida tuleb silmas pidada ja mille vältimisele peame oma võimaluste tagasihoidlikkusele vaatamata kaasa aitama. See ongi meie algatusrühma peamine eesmärk.
Arusaadavalt on volikogu esimehe hääl küllalt kaalukas, mispärast palume Sinul esineda eeloleval (veebruari) rahvakoosolekul.
Siinjuures avaldan arvamist, et sintlaste möödunud aasta mõttetalgutel ülestähendatud seisukoht „pais peab jääma ja kala peab ka üles saama” on kujundatud probleemiga vähese tegelemise tulemusel. Sellest jääb mulje, et las läheb nii kuidas läheb, sest üheaegselt mõlemat heal tasemel teha ei saa. Nii peab üks osa enim kannatama. Küsimus peitubki selles – kumb?
Sinule kirjutaja pooldab muidugi riiklikku projekti. Samas olen kriitiline selle sama keskkonnaministeeriumi asjade venitamise suhtes. Käsitletavas küsimuses näen tõesti ministri ja tema ametkonna jõulisuse puudumist. Sindi paisu umbsõlme lahtiarutamisel kogeb asjaajamise jahedust valdkondades, mis oleksid just praegu lahendatavad. Mida enam aeg edasi läheb, seda vähem oleks mahamagamine hiljem millegiga korvatav. Võimalik, et näilise venitamise taga peitub hoopiski ministeeriumi poolne strateegiline taktika ostuhinna vähendamiseks.
Teiseks
Eraomandliku lahendusena pakutakse elektrienergia tootmist. Kui kogu vesi suunata turbiinitoiteks, saadakse 3 kaplantüüpi turbiini (150 pööret minutis) abil 8-10 miljonit KWh energiat aastas, mis teeb brutoväärtuseks 5,6-7 miljonit krooni. Andes kolmandiku veest kalatrepi tarvis, oleksid eeltoodud arvud sedavõrd väiksemad. Sama palju elektrienergiat annaks aastaga üks tuulepargi turbiin. Kahjum kudetee sulgemisest 50%-le kuderändekalade lõhe ja meriforelli osas oleks kuni 70 miljonit krooni, vimma osas 5 miljonit krooni aastas. Nagu näeme, ületaks kogu kahju energiatulu kordades.
Selline lahendus puudutab ka paisu vaatamisväärsust, kuna üle paisu tulev veehulk väheneb oluliselt. Praegusest suure ülevooluga paisust saab vettpaisutav tamm, millest ülevoolav vee hulk on tühine ega ole silmailuks. Sanitaarvooluhulk peab pidevalt olema paisul minimaalselt 11 m3/s, sealhulgas tõusval kalateel ja laskuval kalateel kumbagil vähemalt 2 m3/s, paisu ülevool 4 m3/s, sealhulgas Articeri vee erikasutus 1m3/s. Elektri tootmiseks võib maksimaalselt kasutada kuni 60 m3/s vett. Olemasoleval mittetoimival kalateel on näitaja 2 m3/s.
Toodud arvud on pärit väljastatud vee erikasutusloast. Selles dokumendis on ka nõue, et kui AS Maru tegevuse tulemusena ei tagata kalade rände nõutavat efektiivsust või seire andmete tulemused näitavad kalade sigimis- ja elutingimuste halvenemist paisu all, siis vastavalt veeseadusele ja kalapüügiseadusele tuleb kompenseerida kalastikule tekitatud kahjud. Seadusega kohustatakse istutada igal aastal lõhe, meriforelli ja siirdesiia noorjärke ning kaheaastaseid laskujaid.
Peale selle on valmimas seaduse eelnõu, mis seadustab elektrienergia tootjale odavama energiamüügi hinna kui ta eirab looduskeskkonnasäilivusnõudeid. Kujutame nüüd ette töötava jõujaama seirejaama teadet paisul, et trepp laseb üles mitte 50% vaid näiteks 40% kaladest. Kas siis tootja seiskab jõujaama ja hakkab uut kalatreppi ehitama nagu nõuab vee erikasutusluba? Ei usu! Siis algavad igikestvad kohtuvaidlused jaama andmete usaldusväärsuse ja ei tea veel mis osas. Aeg läheb ja ikkagi 60% kudekaladest koolmetele ei jõua. See on risk, mille tõenäosus on hirmutavalt suur.
Soome kogemus kinnitab selle võimalikkust. Kõigist põhjanaabrite paisudest on koskedel hästitoimivaid kalatreppe vaid kaks: Aura jõel Halistekosel ja Jüvaskylas Vaajankosel ning kuidagitoimiv Oulu jõel Merikosel. Nagu meil, nii on Soomeski vanad betoonkalatrepid halvad, üksikutel erandjuhtudel rahuldavad.
Seepärast lubatakse viimasel ajal Soomes ainult kärestikkalateid rajada. Soomlased rõhutavad, et toimiva kalatee saab ainult sel teel kui ehitaja järgib suure üksikasjalikkusega olemasolevat vooluveekogu. Kalatee peab sulanduma olemasoleva jõelõiguga, sest kalad pole nagu loomakari keda saab vitsaga õpetada aiamulku valima. Sellise loodusesse sobituva kärestik-kalatee ehitusmaksumus on suur ja seda investeerija pelgab. Igasugused viikümberteed, missugust minu arust viimase argumendina pakub ka AS Maru, on väheefektiivsed ja nendest head loota oleks riskantne. Kui osutub tõeks, et Maru tahab Sauga valla poolsesse kaldasse ümber paisu otsa viikteed ehitada, siis räägib kavatsus sellestki, et omanik väldib settemuda eelnevat ammutamist. Settemuda eemaldatakse üksnes sel määral kuivõrd jõujaama lüüsidesse suunduv voolukiiruse kasv seda nõuaks.
Seega jääks settemuda sintlasele igaveseks õnnetuseks ja võibolla ka tõesti igaveseks. Mitte ükski vägi peale euroraha ei suudaks seda ära koristada! Selles peitubki teine suurem õnnetus.
Oluline on teada, et 2011. a. 13. märtsil AS Marule väljastatud veeerikasutus loa tähtaeg. Sellel dokumendil on ka kooskõlastus Sindi Linnavalitsusega (kiri: 16.02.2006, nr. 136/9-21). Seda luba ei pruugiks Sindi Linnavalitsus edaspidi pikendada.
Kolmandaks
Kas keegi kujutab ette, et 10-20 aasta pärast on see põka paisu teises otsas ja toodab elektrit? Mina niisugust ettekujutlusvõimet ei oma. Juba praegu on vaiad Pakri saare pinnasesse löödud, saar kaardistatud ja mõõdetud tuumajaama tarvis. Eesti Energia ostab jaama maa ära mitte oma töötajate suvitamise, vaid jaama ehitamiseks. Energia tippjuht on öelnud, et küsimus pole selles kas jaam tuleb, vaid selles millal ja kuhu tuleb! See ‚millal’ on homme!
20 aasta pärast nõuab pais üüratu kallist kapitaalremonti ja kui senini võis elektritootmine kuidagi rentaablne olla, siis sellele rahakulutusele eraettevõtja küll välja ei lähe.
Kindlasti leiab ettevõtja pääsetee ja pais jäetakse sundseisus oma vanadussurma ootama. Sellisest asjade käigust ei tahaks mõeldagi ja arvan, et niisugust mudaga reostatud ahervaret keset ilusat Pärnu jõge jätta oma laste- ja lastelastele oleks südametunnistuse ja looduse suhtes jumalavastane tegu.
Austusega: Hans Soll
Pärnus, 21.01.2010
Samal teemal:
