Viimasel paaril kuul olen seda kogenud parklates, kuhu on paigaldatud elektriautode laadija. Kaks autot laevad, kolm-neli ootavad järjekorras ning teistele liiklejatele pole parklas enam ühtegi vaba kohta. Eriti kähku need ka ei vabane, sest kui kütuse tankimine võtab kolm minutit, siis elektriauto laadimine 15–20.

Täpselt samasugune võimatu missioon on kasvuhoonegaaside heitmete vähendamine seitsme aastaga veerandi võrra ning kliimaneutraalsuse saavutamine aastaks 2050.

Keskkonnaeesmärkide täitmine saagikust vähendamata nõuab väga suuri investeeringuid, mis teevad toidu kalliks.

Suurimate heitmete allikatena nimetatakse metaani heidet loomakasvatuses ja viljakasvatusest pärinevat heidet, mis on seotud väetiste kasutamisega. Sugugi sama palju ei räägita KHG heitmetest, mida Euroopa heal teedevõrgul pikki otsi kihutades tossutavad välja autod või mida paiskavad õhku laevad ja lennukid. Tööstus- ja kaevanduspiirkondade heitmetest rääkimata.

Põllumajanduse rohe-eesmärkide tugevat ja väga hästi argumenteeritud kriitikat kuuleb küll sektori praktikute käest, aga kõva häälega avalikus meedias seda ei võimendata.

Veel kummalisem on, et kassidena ümber palava pudru hiilivad paljud Euroopa Komisjoni ning ka riikide kõrged ametnikud, kelle asjatundlikkuses ei saaks olla kahtlust ning kelle vastutada oleks just meie maailmajao toidutootmise elujõulisus.

Tasub siiski meenutada, et maailmas on kaheksa miljardit inimest ja vähemalt pooled neist elavad toidutootmiseks ebasoodsates piirkondades. Et keskkonnaeesmärkide täitmine saagikust vähendamata nõuab väga suuri investeeringuid, mis teevad toidu kalliks. Ja et Euroopas käib sõda.

Selle kõige taustal väärib võimendamist Euroopa Liidu põllumajanduskomitee Copa-Cogeca esindaja Niall Curley keskkonnafoorumil avaldatud seisukoht, et rohelepe ja kliimaeesmärkide saavutamiseks vastu võetud nõuded pole arvestanud olukorda Euroopas. „Kliimaeesmärkide saavutamisel ei tohi unustada toidujulgeolekut!“ rõhutas Curley.