Merca: Ronige kas või puu otsa!

Merle Jääger ehk Merca on klassikuna juba eesti kirjanduse ajaloos. Siiski saab ta alles homme kätte oma esimese luuleauhinna, seda lastekogu “Mullivesi” eest.

Kas auhinnad meeldivad teile, Merca?

Aitäh! Kõik selle, mille ma ise olen ära teeninud, võtan meelsasti vastu.

Kõige tähtsam neist on seni…

…Voldemar Panso nimeline preemia andekate lavaüliõpilaste esiletõstmiseks. Minu puhul sündis pretsedent — sain preemia aasta pärast lavaka lõpetamist.

Arvan, et olen teatripõllult korjanud peaaegu kõik preemiad, mida üks naisnäitleja võib saada. Mullu kandideerisin väikese vallatusena ka parima meeskõrvalosa kate-
goorias.

Varasemast ajast aga — vabariikliku deklamaatorite konkursi teine koht omal ajal oli päris kõva saavutus.

Nüüd siis Karl Eduard Söödi lasteluule aastaauhind.

Mulle on auhind kirjanduspõllult väga tähtis märk. Muidu olen juba kirjandusõpikutes, seega elav klassik, aga ühtki ametlikku tunnustust pole.

Kes on need lapsed, kellest auhinnatud “Mullivesi” inspiratsiooni sai?

Üks neist olen kindlasti mina ise, mu lapsepõlvemälestused. Siis mu sõbra, luuletaja Heiki Vilepi lapsed. Ülejäänud salmides lustin niisama.

Üldiselt aga — ega ma end laste seltskonnas eriti mugavalt ei tunne. Ning kindlasti pole emadel vaja karta, et ma nende imikuid nännutama hakkan.

Teiselt poolt aga mõnd tüüpi lastele ma miskipärast meeldin. Olen ühes peres õhtu edenedes mattunud kolmest lapsest, koerast ja kassist moodustunud kuhja alla.

Väikestest lastest mugavamad partnerid on…

…teismelised ning nooremad täiskasvanud. Vanemaealiste hulgas on ka üksikuid väga toredaid inimesi.

Mis teeb kellegi toredaks?

Kui tal jätkub lusti ja mängulisust, elutervet uudishimu maailma ja tema asjade vastu. Aga seda on väga vähe.

Mõni lustlik ja uudishimulik siiski.

Käisin “Taarka” proovide ajal Obinitsa muuseumis ja vaatasin lauluemade pilte. Enamik neist olid väärikad, sissepoole pööratud pilguga. Rea lõpus aga seisab Taarka oma kodu väraval, silm suur ning uudishimu täis nagu viieaastasel. See suhtumine — maailm, mis siin veel head on? — saigi minu rolli võtmeks.

Kui me aga ilmas lusti ei leia?

Siis hakkame teiste elu elama. Aga elage parem oma elu! Tundke rõõmu pisiasjadest! Julgege teha ka jaburana tunduvaid tegusid, asju, mis pakuvad lusti eelkõige teile enesele.

Ütlete nüüd, et pole raha. Aga on hulk tegemisi, mis ei küsi raha peaaegu või üldse mitte. Minge suvel randa ja ehitage liivast loss! Ronige puu otsa ja vaadake, kuidas maailm sealt paistab!

Luuletajale paistab maailm vist kogu aeg teistmoodi. Kuidas luuletused üldse sünnivad?

Igat moodi. Vahel tuleb pähe huvitav algus ja jookseb ilma ponnistusteta kribinal lõpuni välja. Mõnikord kargab pähe keskpaik või lõpp ja siis peab ülejäänut nuputama hakkama.

On selline “ise nuputatu” ka tõeline kunst?

Luuletust “Sümfoonia Luciale” kirjutasin pool aastat, olen seda korduvalt üle lugenud, aga pole märganud ridade vahel mörti ega ridades teistsuguseid kive.

Alati ei saagi ju asi ühekorraga sündida. Maalehe lugejale annan vihjeks sõna “aiakujundus”. Kui paljud teist kohe näevad, et see võsa või põllunurk saab tulevikus välja nägema nii? Ikka nokitsete oma aia kallal taime, põõsa, kivihunniku kaupa.

Teie ja vabavärss?

Olen viljelnud, aga pigem treeningu võtmes. Nõnda võib huvitavaid kujundeid leida. Aga muidu on vabavärss minu jaoks lati alt minek. Luuletus peab olema lauldav või kergesti lauluks vormitav. Ta nõuab vormi, rütmi, raame. Järelikult olen ma luule alal konservatiiv.

Vorm nõuab teinekord ka higistamist.

Töötan Vanemuise teatris ja näen, kuidas baleriinid proovides higistavad. Laval pole seda aga hetkekski näha.

Näitlemise juures on sama, tulemus peab olema kerge, õhuline… Ei, see pole see sõna! Ei, ma ei leiagi praegu seda õiget sõna, kuigi olen hirmus terminiarmastaja.

“Mulliveega” higistasin ma ka umbes pool aastat. Esiteks muidugi siis, kui TEA kirjastuse lastekirjanduse vanemkonsultant Olivia Saar mulle raamatu avaldamise võimalust pakkus.

“Oi, mina ja lastele, nalja teete või!” mõtlesin. Aga Olivia Saar oli väga veenev ja “Mullivesi” sündiski.

Olete sõnakasutuses olnud teinekord mitte just väga lastepärane.

Jah, minu ühel loomeetapil sündinut on nimetatud ka lasteluuleks täiskasvanutele. Et vorm on pigem lihtne, aga kasutatud sõnu ei kõlba lasteraamatusse trükkida.

Aga võib-olla just tänu sellisele kogemusele suudan ka lastele kirjutada kergelt, veidi nihestatult ja veidi uperpallitavalt.

Ja samas väga hellalt ning tõsiselt.

Jah, olgu selleks või “Vanaemaga metsas”, mille inspiratsioon on vähemalt veel Lõuna-Eestis elus olev komme, et kui marjult või seenelt tagasi tullakse, jäetakse väike osa saagist metsaveerde. Või siis murtakse osa kaasa võetud võileivast metsale.

---

Looming ja auhinnad

- Luulekogud: “Merca by air mail” (1989), “Mercamerka” (1989), “Vana libu hommik” (1998), “Hele häärber” (2005), “Narrivile” (2007). 
- Muud raamatud: “Mees” (2009). 
- Tunnustused: Voldemar Panso preemia (1988), “Draama 96” auhind, Ants Lauteri preemia (1997), ETLi parim naisnäitleja (1998), “Draama 99” parim naisnäitleja, Karl Eduard Söödi auhind 2010.

Allikas: Wikipedia

---

Lasteluulepreemia

- Karl Eduard Söödi lasteluule aastaauhinda antakse välja alates 1988. aastast eelmise aasta parima lasteluulekogu autorile ja illustraatorile, sobiva raamatu puudumisel ka ajakirjanduses ilmunud luuletuste eest. 

- Väljaandja oli algul Luunja sovhoos, hiljem Luunja vallavalitsus ja Luunja keskkool. Esimese preemia võitis aastal 1988 Olivia Saar raamatu “Tuulelillede tuba” eest. Illustraatori preemia sai Endel Palmiste. Eelmise preemia võitis Sulev Oll “Hea tuju kuju” eest, illustraatoriks Reti Saks.

Allikas: www.eltk.ee