Veskisepad on tuulikule elu sisse puhunud
Ja kuigi vana veski süda tuksub praegu ääsitule rütmis, annab autost väljudes tunda tugev tuul, mis on märk sellest, et veski on omal ajal õigele kohale ehitatud.
Sepad Harri Riim ja Lauri Laiapea alustasid Puraviku Tuuleveskile uue elu andmist kaheksa aasta eest. „Tegime enne oma ettevõtte loomist samuti siinsamas Valtu külas sepikojas tööd. Olime palgatöölised. Meie oma tööandja soovitas meil FIEks hakata,“ meenutab Harri, „No ta ei kujutanud ilmselt ette, et me nii päris oma ärini võime jõuda. Läksime siis RAEKist nõu küsima ja nii kõik käima läkski.“
Vana veski oli Laurile juba varemalt silma jäänud: „Mõtlesin, et vägev hoone, miks küll keegi sinna midagi ei tee!“ Selgus, et veski omanik, kellel oli olnud hoone tarbeks kohvikuplaan ja ehitusprojektki olemas, soostus seda meeleldi müüma. „Maksime selle eest toona siinse piirkonna ühe-kahetoalise korteri turuhinna ning asusime suure õhinaga koristus- ja ehitustööde kallale,“ vaatab Lauri ajas tagasi.
Veski taastamine kui elutöö
Asjaajamist jagus mitmele rindele. Omajagu aega võttis elektriga liitumise saamine. Pool aastat kulus kõikvõimalikele eeltöödele. „Veski on muinsuskaitsealune objekt ja see nõudis omakorda lisaasjaajamist ja -töid. Olime senini teinud sepatööd ja see kõik oli meie jaoks uus ja võõras ning ka rahaliselt kulukas,“ tõdeb Lauri ettevõtlustee algust Puraviku Tuuleveski OÜs. Kogu ehitusmaterjali, mis pealegi pidi olema vana, pidid mehed ise hankima ja sisemised tööd tehtigi ise. „Eks see on nii öelda elutöö meile mõlemale,“ ütlevad nad justkui ühest suust.
Muinsuskaitsest rääkides tajub Harri väikest vastuolu: „See on huvitav ja kummaline, et seni, kuni mingi hoone seisab ja laguneb, ei ole see justkui kellegi asi, aga kui sa tahad seda taastama hakata, siis on muinsuskaitse kohe oma nõudmistega platsis. On selge, et plastikaknad ja muu tänapäevane igale poole ei sobi. Mingi kontroll peab loomulikult olema, kuid ei tasu nõudmistega hulluks minna.“
Veski välisilme on kaheksa aasta tagusega võrreldes täiesti uus: välisfassaad on renoveeritud, hoone on saanud uue tornikiivri, rõdu ja uhked tiivad. Taastamistöödeks on võetud nii laenu kui saadud veidi ka rahalist toetust muinsuskaitseametilt. Kõige suurema töö on aga teinud mehed ise.
Loominguline sepatöö
Sepatöö argipäev pakub Laurile ja Harrile nii loomingulist lähenemist nõudvat kunstnikutööd kui väljakujunenud standardsete sepiste tegemist. „Ainult kliendipoolsete eritellimustega ei ela ära, sest mõned tööd võivad võtta ettearvamatult palju aega,“ sõnab Lauri ning lisab, et poodides oma kauba müümine on siis toeks. „Poemüügi puhul on muidugi oht, et sinu välja mõeldud eset hakatakse kopeerima,“ on Harri kogenud.
Mööda Eestit laatadel käimisele veskisepad hetkel enam ei panusta. „Tahtsime olla ehedad, võtsime ikka alasi kaasa, aga kui siis müüd vaid mõnesaja krooni eest, peab tegema valiku,“ ütleb Lauri. Harri sõnul on käidud väliüritustel, ka Õllesummeril, ja siis on ikka kulud kaetud saadud. „Eks kasu ole sellistel puhkudel kaudne, jääme inimestele meelde ja siis vajadusel otsitakse meid üles,“ ütleb Lauri, „Teeäärne silt toob meile ka niisama läbiastujaid.“
Lisaks läbiastujaile leiavad veskiseppade juurde tee ka praktikandid. Aastate jooksul on neid olnud kümmekond, tahtjaid rohkemgi. Hetkel on neil sepikojas tööl kaks abilist.
„Mõnel kohe on kätt. Üks poiss käis meil enne sepaks õppima minekut siin proovimas ja tegi kohe esimeseks arvestatava töö,“ kiidab Lauri. Harri meenutab tüdruk-praktikanti Soomest, kes siin, Raplas, ohtralt elamusi sai: „Ta õppis Turku Ülikoolis disaini ning temalgi oli kõva tahe!“
Pulmalistest presidendini
Kehtna poolt tulles paistab tuulik hästi välja, iseäranis jõulude aegu, kui tiibade küljes valgustus põleb. Veskil on kokku seitse korrust. Neist kahel alumisel toimub peamine tegevus. Sepatööd tehakse esimesel, puhkenurk asub teisel korrusel. Sepikoja eriline hõng, nõgi ja tolm on tajutavad kõikjal. Vana kivihoone müürid õhkavad jahedust soojal suvepäeval, rääkimata siis külmast talvest. Seepärast kasutatakse sooja saamiseks ära ka ääsilt tulev soojus. Mööda selleks ette nähtud süsteemi jõuab tulekolde kohalt soe õhk tagumistesse ruumidesse. Kui töös on üks tulepesa, siis eraldub soojust vähem, kuid kahe-kolme tulepesa tööloleku puhul on veskis ka teise korruse puhkenurgas hubane olla. Oma tööpäeva sepikojas on mehed üldjuhul planeerinud kella viieni, siis ei kannata pereelu. Muu asjaajamine ja suhtlemine klientidega käib ka peale tööaega, kuid sepatööd siis ei tehta.
Uhke tuulik tõmbab ikka rahvast ligi. Korra aastas teevad Lauri ja Harri koostööd Raplamaa missikandidaatidega. Isegi president Ilves on Raplamaa visiidi ajal Puraviku Tuuleveskit külastanud. „Meie majas on ka abiellutud! Maavanem on kolmanda korruse kambris pulmatseremooniat pidanud ning õues on ka noori paari pandud,“ ütleb Harri. Lauri lisab, et üksjagu käib neilt läbi teisigi pulmalisi – noorpaare, kes tulevad tegema oma esimest ühist ostu, milleks on enamasti hobuseraud, kuhu siis nimed töö käigus sisse taotakse.
Omakandi patrioodid
Nii Harri kui Lauri on mõlemad Rapla-kandi mehed. Lauri kodu on olnud ja on tänagi Rapla linnas. Harri on terve oma elu elanud Valtu külas ja on tänasel päeval tegev MTÜ Valtu Küla juhatuses. „Olen ka oma küla ettevõtmistesse panustanud, mul pole selle vastu midagi, kui oma külaelu paremaks saan muuta, kuid eks probleemid ole siin samad, mis mujalgi: raske on inimesi ühistegevusse, näiteks talgupäevadesse, kaasata. Aknast küll vaadatakse, mis toimub, aga välja ei tulda,“ tõdeb Harri.
Üheskoos leiavad mehed, et kuigi vana Waldau mõisahoonet säilinud pole, on alles väärt kõrvalhooneid, iseäranis kihvt on nende arvates vana võlvkelder, mis väljundit ootab.
Veskiga seoses unistavad mehed realistlikult, et tulevikus saab ehk juurdeehituse parkla poole ning tootmise veskist välja. „Töö toob palju tolmu. Kui tootmine oleks eraldi, siis leiaks veskile ka muud rakendust, midagi atraktiivset,“ toob Harri lagedale tulevikuplaanid. Päris täpselt neid siiski veel avalikkusele välja ei käida.
