20.04.2017, 00:00
Kirjanik Aino Pervik naudib diginoorust
Kui eakanagi huvitavat elu elavaid mehi ja naisi liigitatakse iginoorteks, siis 22. aprillil 85. sünnipäeva tähistav kirjanik Aino Pervik on lausa diginoor – tal on Facebookis paar tuhat sõpra ning mobiil-IDd kasutab ta sama edukalt kui eakaaslased arvelauda.
FOTO:
Inimestel, kes peaga töötavad, säilib vist ikka selge mõte, seda muidugi juhul, kui neid mõni haigus ei taba. Ei kao ju ühekorraga see, mille abil sa pikki aastaid leiba oled pidanud teenima. Juturaamat mäletab ka selliseid asju, mida ajaloodokumentidest ei leia. Näiteks seda, mida mõtles Arno-sugune poiss, kui ta üle saja aasta tagasi koolis käis. Seda, millest lapsed tollal unistasid, mida kartsid ja mis neile rõõmu tegi. Raamat mäletab ka laste vanemaid, mäletab, missugused nad oleksid tahtnud olla ja millist tulevikku oma lastele soovisid. Minu isa oli Järvakandis jaoskonnaarst. Tema lapsena nägin paljugi sellist, mis polnud lõhnav ristikhein ega kollane kummelimuru. Elu, mida mitmes sealses talus 1930. aastatel elati, oli ikka päris vilets. Eesti rahvas pole mitte kunagi nii hästi elanud kui praegu. Küll on virisemist ja rahulolematust hoopis rohkem, kui ma varasematel aastatel märganud olen. Seda on väga nukker tõdeda. Mul pole aegu ega asju, mida ma taga igatsen. Olen ilmselt sattunud õigeid valikuid tegema. Pole ju inimene oma otsustes vaba, ei olnud nõukogude ajal, ei varem ega ka hiljem.