Olgu igas jahumises terake tõtt!

TÕSI TAGA • JUHTUNUD LUGU • KUKALT SÜGAV MÕTE • LUGEJA KÜSIB • NITŠEVOOD • SAJANDITAGUNE NALI • TÕRRE PÕHJAST • LOOSUNGID • KARIKATUURID

JUHTUNUD LUGU

HEIKI RAUDLA Viljandist

Füüsika ja vaimud

“Öelge, professor, kas füüsika võib selgitada vaimude olemasolu?” Vana professor naeris selle peale vuntsidesse. Küsijaks oli vanamoodsate prillidega kõhn üliõpilane.

“Ei, noor inimene. Kahjuks suudab füüsika selgitada vaid seda, miks neid ei eksisteeri.”

“Miks, professor?”

“Vaadake, te pole esimene, kes esitab küsimusi vaimude esinemise kohta. Juba XIX sajandi teadlased korraldasid kontrollitud tingimustes sellekohaseid katseid. Kahjuks või õnneks näitasid kõik katsed, et ekstrasensid on šarlatanid, kuigi nad korraldasid väga keerukaid ja kavalaid etendusi. Käiku läksid peeglid, suits ja peened juhtmed ning neis osalenud näitlejad. Ent niipea, kui ekstrasenss esines laboratooriumis, kõik vaimud vaikisid.”

Hallitus ja vingugaas

Professor vaatas auditooriumi poole ja lootis kuulda naerupahvakuid. Auditoorium jäi aga tõsiseks. Ta jätkas: “Et teaduslikult põhjendada vaimude olemasolu, on kõigepealt vaja mõista, mida kujutab endast vaim. Kas see on rahutu hing? Või mis ainest ta koosneb? Milline on tema keemiline valem? Seni pole ma saanud grammigi seda ainet. Mõistate? Teadlastel pole midagi analüüsida. Kuigi on terve hulk nende nähtuste lihtsaid ja loogilisi selgitusi. Näiteks Aspergilluse seen ehk must hallitus, mis tekitab inimesel hallutsinatsioone ja halba enesetunnet. Hiljuti kontrollis grupp teadlasi mitmeid kortereid, kus inimesed kohtusid vaimudega, kuid igal pool esines must hallitus.”

Professor muigas, kuid üliõpilased ei toetanud teda, vaid kuulasid tähelepanelikult. Professor jätkas: “Ja veel on üks selgitus: vingugaas. Paljudes majades, kus nähti vaime, oli tõmbega probleem. 1980. aastail puutus vaimudega kokku inglise teadlane Vic Tandy. Ta nägi mitmel korral laboratooriumis mingeid kujusid. Mees otsustas asja uurida ja jõudis lõpuks järeldusele, et selle põhjuseks olid infraheli sagedusega töötavad ventilaatorid. Seega võime öelda, et vaimud on vaid meie keha ja aju reaktsioonid ning vastupidist pole tõestatud.”

Professor vaatas auditooriumi nüüd juba laia naeratusega ja jätkas: “Kas on veel küsimusi? Ei? Sel juhul on loeng lõppenud.”

Üliõpilased liikusid oma kohtadelt, auditoorium täitus jutu ja naeruga. Hetk hiljem aga haihtusid nad õhku. Professori silmad läksid üllatusest suureks: “Mis nali see on?”

Professori selja taga kõlas hääl: “Ärge erutuge, nad teevad alati nii. Nad ei tahtnud teid solvata.”

Professor pöördus ümber ja nägi oma selja taga seismas mustas ülikonnas dekaani.

Jätkavad õpinguid

Professor: “Rumal nali! Kuidas te seda lubate?”

Dekaan: “Kaduda? Kardan, et see ei sõltu minust. Vaadake, nad on nii harjunud. 1940. aastail seda ülikooli pommitati otse loengu ajal. Järgmisel päeval olid kõik üliõpilased kohal. Et ülikool oli maatasa, ei saanudki nad kõrgharidust. Viiekümne aasta pärast ehitati ülikool uuesti üles ja võeti vastu otsus lubada neil õpinguid jätkata. Nii see läbipaistev seltskond siin koos õppimas käib. Nad osalevad õpingutes teistega võrdsetel tingimustel ja mõned neist on väga edukad.”

Professor: “Aga ma just tõestasin neile, et neid pole olemas!”

Dekaan: “Ärge erutuge, neile see meeldib. Nad pommitavad oma küsimusega kõiki külalislektoreid.”

Professor: “Kõiki külalislektoreid? Aga miks sellest keegi ei räägi? See on ju suurepärane uurimisvaldkond!”

Dekaan kehitas õlgu ja vastas: “Kõik peavad oma reputatsiooni väga tähtsaks ja kardavad, et neid välja naerdakse. Ja ärge teie ka kellelegi rääkige!”

Professor vaatas dekaanile otse silma. Neis oli midagi sellist, et ta vastas kiiresti: “Ei, loomulikult ei.”

Dekaan: “No näete. Keegi ei taha, et teda hulluks peetakse. Ma saadan teid.”

Dekaan laskus koos professoriga trepist alla ja saatis ta auto juurde. Kui professor oli juba vaateväljast kadunud, haihtus dekaan vaikselt õhku, sest teda

oodati auditooriumis nr 104.

KUKALT SÜGAV MÕTE

ANDRES ÜLVISTE

Mis arusaamatu asi see kõrva­kiil küll on? Kiil tuleb ju lüüa ikka vahele, aga mitte kõrvale!

Eks kliima soojenemist põhjustab see, et nii mõnegi tüübi suust tuleb vaid sooja õhku.

Kui sa oled demokraatlikus ühiskonnas süsteemi ohver, siis on küll tegu ilmselt immuunsüsteemiga.

LUGEJA KÜSIB

IIDAM TÄISTERAMEES

Kas kapsaste vahelt leitud lapsed mängivad kapsaussidega?

Kas kaapekakk kuulub kakuliste seltsi?

Miks on uni just päeval nii magus ja öösel toit maitsvam?

Kuidas sattuda mugavustsooni?

TÕSI TAGA

Andres Ülviste

• Ka risustamine on sisustamine.
• Kaasajal tuleb ajaga kaasas käia!
• Käperdamise ohvri osaks on katsumused.
• Kõige suuremaid valesid kohtad ikka tõsielus.
• Häbelikult maha vaadates päikesetõusu ei näe!
• Kui sulitemp on läbipaistev, siis on ka häbi paistev.
• Tark ülemus annab tooni, aga ei kipu seda toonitama.
• Kelgukoertele meeldib see saluut, mis tuleb lume­kahuritest.
• Kui sul on kõigest täitsa savi, siis seisab su olemine savijalgadel.
• Teisi tagaselja susides kindlustab mõni tüüp omaenda seljatagust.
• Patuse arvates võiks armulaud olla nagu Rootsi laud.
• Niisama heast peast enamasti häid mõtteid ei tule.
• Kuidas küll huvi tunda, kui tunded ei huvita?
• Kinnast visates ei maksa minna mütsiga lööma!
• Kremli kellad sümboliseerivad tik-taktuuri.
• “Lähikontaktne” on eemaletõukav sõna.
• Poliitmaastikul tuleb liigelda maastikuautoga.
• Kahe jalaga maa peal olles ei saa unistajatega ühte jalga käia.
• Ka reastajatel tuleb võtta end ritta ja järjestajatel järjekorda.
• Vait olemise kunsti ei kritiseeri reeglina ükski kunstikriitik.
• Ei tasu sõnu loopida, kui need märgist mööda lähevad!
• Elukaaslane ei ole üksnes ilukaaslane!
• Meelehea tekitab vaid meelekibedust.
• Ma olen tugitoolisportlik inimene!
• Mõnigi asi on isukalt närvesööv.
• Sopajoodik tegi mudamaadlust.
• Liputaja näitas iseloomu.
• Sae trelle, mille taga istud!

NITŠEVOOD

RAIMO AAS

Eriti paljusõnaline ollakse siis, kui õiget sõna ei leita.

Vangi kukkudes lendab meie vabadus vastu taevast.

Ainult võitmatutest võitlushärgadest saavad künnihärgadest pensionärid.

Mao kael algab pea lõpust ja lõpeb saba algusega.

Poksijate jaoks on ööbikulaul lööklaul.

Viimasel ajal ei ole soovitatav isegi muinasjutumaale reisimine.

Degusteerijale peab tema töö olema mokkamööda.

Mõni nokitseb tööd teha ainult oma ninas.

Ärge soolake meid üle magedate naljadega!

Halli kuju Valgesse Majja ei valita!

SAJANDITAGUNE NALI

SIRJE A. REI kogust

Parimatest parim jook

Võllu Mart, kes viinast kunagi ära ei öelnud, oli kartulite müügist tublisti raha saanud ja astus nüüd linna trahteri uksest kindla sammuga sisse. Nagu tavaliselt, küsis ta ka seekord pool naela karjajaaku ja pudeli õlut. Kui need joodud, mõtles ta: “Oot-oot, täna mul ju raha rohkem kui muidu, võtan õige midagi kallimat. Maitsen, missugused need siis on.”

Mõeldud – tehtud, ja ta hõikas: “Andke paremat!”

“Missugust nimelt?” küsis kõrtsmik.

“Või minagi nüüd õieti tean,” lausus Mart, “andke, mis parem on sellest, mis ma just sain.”

Kõrtsmik tõstis täidetud klaasi lauale ja Mart rüüpas: “See on hea, aga andke veel paremat!” Ja nõnda nõudis ikka edasi: “Andke paremat! Andke paremat! Andke veel paremat!”

Kõrtsmik kandis Mardile lauda järjest jooke, alates mõdust kuni konjakini. Mart maitses mõnda jooki vähem, mõnda rohkem ja andis maitsta ka teistele meestele, keda oli tema ümber ohtrasti kogunenud. Aga Mart ei leidnud ikka veel seda kõige paremat jooki. Üks jook on kibe, teine mõru, kolmas mage ja tont teab mis ta veel neil kõigil viga arvas olevat.

Kui kõik joogid olid ära maitstud, nõudis Mart endiselt: “Andke paremat! Veel paremast paremat!”

Nüüd ei jäänud kõrtsmikul muud üle, kui kallata klaaskann selget vedelikku täis ja anda Mardile: “Võta, siin on veel üks neist parematest – maitse, kuidas on.”

Mart jõi ja maigutas: “Jah, see on küll hea, tõesti parem kui kõik need teised ... ja see kustutab mul kohe janu ära ... ja karastab keelt...” pomises ta purjus peaga veel mõndagi ning rüüpas kannust kuni põhjani.

“See on ju vesi!” hüüatas ta äkki, “kuidas sa julgesid mulle vett anda? Noh, olgu peale, aga see on tõesti hea, parematest parem. Viina peale pole ma eales veel vett võtnud ega sellepärast ka tunda saanud, et vesi, selge vesi jookidest see kõige parem on.”

Mart küsis veel ühe kannutäie vett ja jõi ainsa sõõmuga tühjaks. “Hüva jook, tõesti hüva! Ja mina ei teadnud seda mitte. Kui oleks teadnud, ei oleks siia tulnud ega kallist raha viina ostmiseks raisanud.”

Mart maksis kõrtsmikule arve eest ja hakkas taaruval sammul minema. “Mis ma siin veel teen ja mis ma siia veel tulen... Ma olen kõige parema joogi üles leidnud, joogi, mida mul endal kodus küllalt on,” sõnas ta uksest väljudes.

Sestsaadik pole keegi enam Marti kõrtsis näinud.

TÕRRE PÕHJAST

Sotsiaalmeedia vihakõne nõunik

Ära süüdista kõigis oma hädades ja ebaõnnes kõiki!

Vali neist välja üks, keda sa kõige rohkem vihkad.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!