Aleksander Heintalu ehk Vigala Sass on aastakümneid inimesi aidanud oma teadmiste ja nõuannetega. Ta on uurinud estide (tšuudide) ajalugu ja muinasusku, sellest kaks raamatut kirjutanud. Seekord räägib Sass väest, kondamisest, ajust ja armastusestki.

Te olete palju rääkinud ja kirjutanud väest — mis on vägi?

Teadmine on vägi. Vägi on seotud isiksuse võimega midagi teha oma teadmistega või suunata seda või olla selles sees.

Minu jaoks on vägi teadmised ja nende kasutamise oskus ümbritsevas keskkonnas. Haritus ei ole see, et sul on kolm-neli suurt ülikooli ära lõpetatud, vaid see, mida sa igapäevaselt oskad kasutada. Haritus eeldab teadmisi filosoofiast (mis on elu õpetus) ja ümbruskonnast ning nende õigesti kasutamist. Reaalset, mitte mingit väljamõeldut.

Vägi ongi seesamane, kui antud olukorras leiad kõige optimaalsema lahenduse. Kõige parema lahenduse sellel momendil, selles olukorras. See ongi vägi. Sest need inimesed, kes on väekad, käituvad ju rahulikult ja teavad, mida nad teevad.

Vägi on alati seotud millegi reaalsega. Kui me räägime näiteks kätega ravimisest, siis see on 80-90 protsenti eelkõige psühholoogiline ravi, mida ei tee mitte tegija, vaid saaja. Ja kui ravitav seda ei usu, siis tihtipeale hakkab ta toimuvat jälgima ning aju hakkab otsima võtteid, et seda valesti teha.