Vilgas hallpea-rähn väldib küll paksu metsa, kuid ei kipu ka inimesega suhtlema

| METSALEHT |

Linnuhäälte hulk on metsades üpris ahtaks jäänud, kuid seda hõlpsam on neid väheseid kumiseva vaikuse keskel üles leida. Ilmselgelt kaob suve esimeses pooles metsas toksiv rähn ülejäänud suleliste laulu ja häälitsuste sekka ära ning linde varjab inim­silmade eest suuresti ka roheline lehemüür.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Suvisel ajal hoiavad paljud meie rähniliigid madalat profiili ja võiks öelda, et suurem lootus “puuseppasid” kohata on just nimelt sügisest kevadeni, sest sel ajal lisandub meile ka rändureid põhjast.

Üks taolistest metsaelanikest, keda kohtan enim just alates sügisest, on hallpea-rähn. Suvel ja varasügisel sulandub see rohekat kuube kandev rähn lehevammuste keskele, ning kui temaga peakski viivuks tekkima silmside, kaob ta enamasti hetkega. See vilgas rähn püüab end sageli varjata ja silma alla eriti sattuda ei soovi. Nõnda on temaga võimalik maha pidada korralik peitusemäng, mille jooksul ta sissetungijat aeg-ajalt puutüve tagant ühe silmaga piilub.