Lumelükkamist ei tohi edasi lükata!

Miks muretseda? On ainult kaks asja, mille pärast tasub muretseda: kas oled terve või oled haige. Kui oled terve, siis pole mõtet mitte millegi pärast muretseda; aga kui oled haige, siis on kaks asja, mille pärast tasub muretseda: kas saad terveks või sured.

Kui saad terveks, siis pole mõtet mitte millegi pärast muretseda. Kui aga sured, siis on kaks asja, mille pärast tasub muretseda: kas lähed üles või lähed alla. Kui lähed üles, siis pole mõtet millegi pärast muretseda. Aga kui lähed alla, siis on sul nii palju tegemist vanade sõprade tervitamisega, et sul pole aega muret tunda.

Tänavune aasta loom on karu. Eestis elab tuhat karu, aga optimaalne oleks kaheksasada. Seega tuleks kahesajale karule anda hundipass (hunt on Eesti rahvusloom).

Kunagi töötasid koos ühes jaamas kaks noort telegrafisti. Üks neist oli rohkem õpihimuline, teine pigem töömees omal alal. Töömehest sai väikese X linna jaamaülem, aga õpihimuline jätkas õpinguid ja hakkas edasi ronima ametniku karjääriredelil.

Möödusid aastad. Endisi kaasteenijaid oli elutee juba ammu lahku viinud ja kumbki ei teadnud teineteise saatusest midagi. Ühel päeval sai üks neist, nimelt jaamaülem, telegrammi, kus oli kirjas, et teedeminister on uueks teedeülemaks määranud insener Leonid Katski ja lähiajal tuleb ta X linna jaama tööd üle vaatama. Jaamaülem luges veel kord telegrammi ja talle tundus, et oleks nagu tuttav nimi sellel uuel teedeülemal. Ega ometi tema endine kaasteenija? Ja kui olekski, ega see veel tähenda, et uus teedeülem endise ametivenna ära tunneks. Pealegi ei taha ülemused ju olla oma alamatega mingis sõprusvahekorras, veel vähem tahavad nad välja näidata, et nad on kunagi alamastmel olnud samaväärsed töötegijad.

Hoolimata sellest, kas tegu on endise teenistuskaaslasega või mitte, peab selleks ajaks, kui uus teedeülem tuleb jaama kontrollima, jaam olema korras, et mitte saada peapesu. Ja suhtlemisel tuleb käituda ametlikult.

Tuligi uus teedeülem jaama iga-aastast kontrolli tegema. Jaamaülem tundis kohe ära – oligi tema endine teenistuskaaslane. Ka ülemus tundis ära oma endise sõbra.

“Keda ma näen! Aleksei, sina siin!” hüüdis ülemus jällenägemisrõõmust.

“Just nii, mina Aleksei siin,” ütles jaamaülem, seistes sirgelt ja vastates valjuhäälselt nagu sõdur kindrali ees.

Saades kunagiselt töökaaslaselt sedavõrd konkreetse tooniga vastuse läks teedeülem “sina” pealt üle teietamisele.

“Kuidas elate?” tundis ülemus huvi.

“Vastavalt raudteede seaduses ette nähtud korrale ja otsese ülemuse antud juhtnööridele ning tegutsedes kooskõlas mulle saadetud ringkirjade sisuga,” oli jaamaülema vastus.

Teedeülem vaatas jaamaülemale imeliku pilguga otsa – selle vastus oli nii ametlik, et teedeülemal kadus igasugune lust familiaarsusteks ja koos asuti jaama ülevaatust tegema.

Kui ülevaatus oli edukalt läbi, tahtis teedeülem näha ka jaamaülema korterit, mis asus jaamahoone tagumises küljes. Korterisse sisse minnes nägi teedeülem hulka lapsi. “Oh kui palju lapsi! Kõik teie omad? Kunas te olete jõudnud saada neid juba nii palju?” imestas ülemus.

“Seadusega kooskõlas teenistusest vabal ajal,” oli jaamaülema vastus.

Viljandi on minu jaoks ainulaadne linn, kus ka mittemidagitegemine tundub sisukas.