Uuringutulemused aitavad kaasa suurkiskjate teaduspõhisele majandamisele ning konfliktide vähendamisele loomade ja inimese vahel, sest just need on tulemusliku suurkiskjate kaitse põhialused. Ootame väga uuringule vastama kõiki Eesti inimesi, aga ka karjakasvatajaid, mesinikke ja jahimehi, kes on uuringu kolm olulist sihtrühma ning kelle panus on reaalset olukorda kajastavate uurimistulemuste saamiseks äärmiselt oluline.

Siit saab otse küsitlusse.

Suurkiskjate (hallhunt, pruunkaru ja harilik ilves) kahjud on Eestis tõusutrendis

Kui aastal 2019 laekus Keskkonnaametile nimetatud loomade tekitatud kahjude hüvitamiseks 364 taotlust 270-lt kahjusaajalt ning hüvitati kahjud kokku 234 663 euro ulatuses, siis aastal 2020 tõi 458 taotlust 325 kahjusaajalt, mille alusel tehti kahjuhüvitiste väljamakseid kokku 246 232 eurot.

Eestis pole suurkiskjate kahjustuste kompenseerimine ja kahjustuste ennetuseks tehtud kulutuste toetamine väga pika ajalooga tegevus, sellega alustati alles aastal 2008. Kahju hüvitamist on võimalik taotleda kui kahju tekitajaks on hallhüljes, viigerhüljes, pruunkaru, hunt, ilves, naarits, kotkas või rändlinnud.

Selleks peab kahjusaaja Keskkonnaametile kahju tekkimisest koheselt teada andma, viimane hindab olukorda ja edastab kahju kannatajale sellekohase hindamisakti. Nii maailmas kui üha enam ka Eestis soovitatakse suurkiskjate kahjustuste puhul toetada just kahjustuste ennetusmeetmeid ning kompenseerida kahjustusi vaid juhul, kui omanik on oma karja/mesitarude või muu vara kaitseks ise vastavaid meetmeid rakendanud.

Hoolimata sellest, et näiteks hunt on seni murdnud aastas kõigest ca 0,6–1,1% Eestis peetavatest lammastest ning ligi 30% murdmistest toimus aastal 2020 puudulikult ennetusmeetmeid kasutanud lambakasvatajate juures, tekitavad huntide murtud lambad siiski iga-aastast suurt poleemikat.

Viimastel aastatel on Eestis kariloomi murdnud ka 2013. aastal Baltimaadesse levinud šaakalid, kes on väikekiskja ning kelle põhjustatud kahjusid riiklikult seni hüvitatud ei ole. Lisaks suurkiskjatele (valdavalt hundid) võivad lambaid murda ka koerad. Samas on selliste rünnakute puhul kiskjaliigi tuvastamine keeruline, sest pelgalt vaatluse põhjal seda enamasti teha ei saa. Kiskja tuvastamiseks on vajalik võtta näiteks murtud lamba villalt süljeproov ja sealt murdja DNA tuvastada.

Aastatel 2008–2015 koguti üle Eesti taolisi proove 143 ning neist 21 korral osutusid murdjateks koerad (15%). Kuna nii šaakali kui ka koera põhjustatud kahjustusi ei kompenseerita ning kiskjaliigi määramine on keeruline, võib ette tulla olukordi, kus koera või šaakali murtud koduloomad loetakse suurkiskjate süüks. See omakorda raskendab suurkiskjate erapooletut kaitse ja ohjamise korraldamist.

Kiskja jaoks loomulik käitumine ei pruugi mõistetav olla inimese jaoks ja tekitab paksu verd.

Karukahjustused tõusevad kiires tempos

Karu tekitatud kahjustused on olnud Eestis seotud peamiselt mesilate rüüstamisega. Karukahjustused suurenevad kiires tempos: 2020. aastal anti teada 221st karude toimepandud mesila rüüstest 179 mesila 511 mesitaru kallal ning 2021. aastal juba 305st rüüstest 257 mesilas 878 mesitaru kallal. Lisaks lõhkusid karud üle 230 silorulli.

Kuigi karude tekitatud registreeritud kahjude arv on viimastel aastatel kasvanud, tuleb silmas pidada, et lisaks tõenäolisele karude arvukuse tõusule viimastel aastatel, on ilmselt kasvanud ka teadlikkus kahjude teatamise ja hüvitise saamise võimalusest. See omakorda võib olla tõstnud kahjuteadete edastamise aktiivsust. Samuti on tõusnud mesilasperede arv, mis Konjunktuuriinstituudi andmetel oli 2008. aastal 24 800 ning 2017. aastal juba 50 000. Lisaks on järjest suurenev karu elupaikadesse (mets ja selle servaalad) loodud mesilate arv. Seega, mitmete erinevate tegurite kaudu on loodud soodsad tingimused karukahjustuste suurenemiseks.

Suurkiskjate käekäik sõltub avalikust arvamusest

Kiskjakahjustused võivad aga olla üks olulistest põhjustest nende suhtes vaenulikuks meelestatuseks, seda eriti just inimeste hulgas, kes neid kahjusid kandma on pidanud: karjakasvatajad, mesinikud ja teised maapiirkondade elanikud.

Kuigi suurkiskjate majandamises pööratakse järjest enam ohjamise kõrval tähelepanu ka nende kaitsele, ei suju see sugugi tõrgeteta just eespool toodud põhjustel. Lisaks nende liikide bioloogiast - suured kodupiirkonnad ja konkurents inimesega mets- ja koduloomadele - tingitud majandustegevuse keerukusele sõltub suurkiskjate käekäik olulisel määral avalikust arvamusest.

Samas võib suureneda ka soosiva suhtumisega inimeste hulk järjest suureneva linnastumise tulemusena Euroopas (trend on samasugune tegelikult kogu maailmas), sest on leitud, et linnas elavad ja seega loodusega harvem kokkupuutuvaid inimesed suhtuvad suurkiskjatesse üldiselt positiivsemalt.

Seega on ühelt poolt inimesed, kes elavad suurkiskjatega samades piirkondades ning võivad kannatada nende läbi kahju ja olla pigem meelestatud negatiivselt ning teiselt poolt ehk isegi ülemäära postiivselt suurkiskjatest kaugel elavad linnaelanikud.

Võib kahtlustada, et sarnaselt kujuneb ka eestlaste arvamus, kuigi samas võib eestlastele teadaolevalt omane suhteliselt suur looduslähedus ja kohati pikaaegne kiskjatega kooseksisteerimise kogemus äärmuslikke seisukohti vähendada.

Tasakaaluka avaliku arvamuse kujundamine suurkiskjatesse pole aga lihtne, sest ühiskondlikus arutelus kiputakse endiselt keskenduma emotsionaalsematele teemadele. Kui ühiskonnas on suhtumine suurkiskjatesse halb, võib suureneda salaküttimine, samuti surve suurendada ametlikke küttimislimiite. Seesuguste otsuste suhtes on eriti tundlikud väikese arvukusega ja/või aeglaselt sigivad liigid nagu meie suurkiskjad on.

Eestlaste suhtumine oli varasemalt soosiv

Esmakordselt uuriti ühiskonna suhtumist suurkiskjatesse Eestis aastatel 2003-2006, kui samaaegselt nii Norras, Baltimaades kui ka Poolas viidi läbi ühtsel metoodikal põhinev uuring. Eestlaste tollane suhtumine suurkiskjatesse oli soosiv, erinedes näiteks leedukate üsna sallimatust suhtumisest karusse ja ilvesesse. Lisaks kiskjakahjustuste tõusule ning linnastumise kasvule, on käesoleva sajandi algul tehtud uuringu ja praeguse uuringu vahele jääval perioodil toimunud mitmeid teisi muutusi nii ühiskonnas kui metsloomade populatsioonides, mis võivad kaasa tuua inimeste suhtumise muutusi.

Nii võib inimeste suhtumise muutumist põhjustada nii ulatuslik metsaraie Baltimaades, karu arvukuse suurenemine ning ühtlasi ka levila laienemine Lätisse, aga ka ilvese arvukuse drastiline langus Eestis 2011-2013. Inimese suhtumist suurkiskjatesse võib mõjutada ka kogu Euroopas tajutav suundumus asendada endisaegne lausaline küttimisstrateegia teaduslikult põhjendatud säästlikuma jahikorraldusega. On ju Eesti hundi ja ilvese asurkonnad kantud Euroopa Loodusdirektiivi V lisasse, mis annab õiguse siinmail nendele liikidel jahipidamist jätkata, kuid jälgida tuleb liigi seisundit nagu teistegi ulukite puhul.

Eesti karuasurkond on aga kantud IV lisasse, mis tähendab, et karu on kaitsealune liik, keda võib küttida vaid erandkorras kahjustuste ärahoidmiseks. Seetõttu on Eesti riigil ka teatav vastutus suurkiskjapopulatsioonide hea seisundi ja soodsa käekäigu eest. Suurkiskjad vajavad meie tähelepanu, sest on Eesti maastikele iseloomulikud liigid, kellel on oluline koht meie alade ökosüsteemides.