Šoti tantsu tantsimas
Eile lõppesid Briti päevad Pärnus šoti keili õppimisega Café Grand tantsupõrandal ja kohe selle järel andis kultuurisündmusele lõppakordi Reet Kromeli esinemine sõnas ja muusikas Sindi seltsimajas.
Café Grand'is tantsiti šoti tantse
Keili sammud
Segarahvatantsurühma Kirmas juhendaja Raivo Erm ja tema tantsupartner Sülvi Mölder õppisid oktoobrikuu kahel päeval Tallinnas šoti peotantsusid. Šotlaste kõnepruugis öeldakse peotantsu kohta ceilidh. Sellest siis eestlaste suus lihtsalt keili. Pühapäeval oli üks osa Café Grand põrandast vabastatud liigsetest laudadest ja istmetest, samuti vaip kokku rullitud, et lubada keili õppimise huvilised tantsupõrandale.
Tantsijate seas jäi silma üks šoti meeste tartanimustriline kilt, mida ei tohiks ka naljatledes seelikuks nimetada. Maidu Kuuse oli selle väärika rõivaeseme laenanud Briti päevade toimumise ajaks Endla teatrist. Selle valmistamine eeldab meistrioskust ja õiged kildid valmivad käsitsi tehtult. Kuue ja muu vajaliku tegi Kuuse endale ise.
Esimesena tantsiti tantsu „Burn's horn pipes“. Nimetust ei soovitatud tõlkida, aga viimane sõna tähendavat torupilli. Seda tantsu tantsis ainult Kirmas. Õpihimulistele õpetati nelja järgmist tantsu. Raivo Erm loetles neid selliselt: „Gay Gordons“, „St. Bernard's waltz“, „Military two-step“ ja „Eva three step“.
Reet Kromel rääkis ja laulis Sindi rahvale
Reet Kromel
Londonis elav Reet Kromel jutustas oma elust Inglismaal ja vastas kuulajate küsimustele. Vahelduseks laulis ka kolm laulu. Tema puhkepausil musitseeris Paikuse pereansambel Rannarada. Jaano Martin Ots mängis kitarri. Ülle Jantson puhus flööti, mängis akordionit ja laulis.
Kromel rääkis, et 18 aastat tagasi läks ta Suurbritanniasse elama ja selle ajaga on seal väga palju juhtunud. „On olnud palju arenemist ja kasvamist.“ Ta kõneles raskustest võõrasse kultuuriruumi sulandumisel. „Sinna kolides osutus kohanemine oodatust hoopis keerulisemaks. Mõistsin, et minu inglise keelest keegi midagi eriti aru ei saanud.“ Ta sai aru, et tuleb täielikult uuesti häälestuda ja ümber õppida ka inglise keel. Sisseelamine Londonisse oli keerulisem, kui Kromel oli arvanud. „Mul olid kindlad plaanid, mis ei toiminud. Sellevõrra oli algus veidi raskendatud. See oli hea õppetund ja viis mind edasi. Ma sain kohe aru, et võimalusi on palju õppida ja areneda. Naiivselt tahtsin väga muusikuna edasi töötada. Juhuslike kokkusattumuste läbi see ka viis kuud hiljem õnnestus.“ See oli hästi pikk protsess, aga arvas, et on nüüdseks väga palju Inglismaal õppinud. Võõrsil sündisid talle ka lapsed.
Muusikalise hariduse omandas Kromel Eestis. Muusikalist loomingulist tööd on ta teinud kogu elu, aga selle kõrval tekkis tal soovmõte veel millegi enama järele. Küpses eas õppis ta põhjalikult psühholoogiat ja psühholoogilist nõustamist. „Pannes varem õpitud muusika ja psühholoogia kokku tekkis veel üks põnev elukutse. See on muusikateraapia ja praegu töötangi muusika terapeudina.“
Enne vahepausile minekut laulis Kromel Valter Ojakääru laulu „See pole see“.
Pärast vaheaega rääkis ta sellest, et neil on Inglismaal mitmed eestlaste keskused, kus toimub pidevalt huvitavaid sündmusi. Inglismaale kolides ei arvanud ta, et seal on nii tugev eestlaste kogukond. Tõsi, eestlasi on palju vähem kui näiteks lätlasi. „Meil on kolm Eesti maja: Londonis, Kesk-Inglismaal Leicesteris ja Põhja-Inglismaal Bradfordis. Kõik eestlaste organisatsioonid tegutsevad väga suure entusiasmiga. Korraldatakse jaanitulesid, seejuures arvestusega, et ükski ei kattuks samale ajale: Londonis juuni esimesel nädalavahetusel; teisel nädalavahetusel Leicesteris ja kolmandal nädalavahetusel Bradfordis.“ Ta rääkis, et Londonisse on tekkinud rahvatantsurühm, laulukoor ja tegutsevad seltsid. Kromeli sõnul on elu väga hoogne.
Suvel REE-kooriga Pärnusse
„Rääkides minust endast, kui eesti kogukonna muusikust, olen olnud Londonis innustunud dirigent ja aranžeerija. Tahaksin olla mingi uue helikeele looja. Tahtsin eksperimentaalkoori tekkimist, millesse koguneksid kokku eestlased tervest Euroopast. Hakkasin jõude ja muusikat koondama, mille tulemusena sündis 2011. a REE-koor (Rahvusvaheline Eestlaste Eksperimentaalkoor). See ei ole päris rahvuslik koor. Kavas on jazzi, natuke gospelit ja põnevaid töötlusi. Oleme kutsunud paremaid soliste osalema. Senised esinemised on olnud kirikutes ja mujal paikades. Meil oli tore üritus sellel aastal Leicesteri Eesti majas. REE-koor korraldas suure emadepäeva kontserdi, mis oli väga südant soojendav. Erich Krieger tuli selleks puhuks peasolistina Tallinnast külla.“
„Selja taga on 5 õppelaagrit, kestvusega neljapäevast või reedest pühapäevani. Kolm laagrit on peetud Inglismaa erinevates kohtades, korra ka Brüsselis ja ühel juhul eelnevalt Eestis Abja-Paluojal. Kuues on tulemas järgmisel aastal ja selle toimumise koht saab olema Pärnu. Niivõrd paljud lauljad üle Euroopa avaldasid soovi, et nemad tahaksid Pärnus kokku saada. Pärnu on sedavõrd paljudele lemmiklinnaks. Loodame, et see tore-tore üritus ka õnnestub.“
„Meil on ka oma ajaleht, mis tuleb igal kuul postkasti.“
„Me teame palju prantslaste rahvusköögist, aga kas te teate ka inglise köögist ja mida seal süüakse? Minu tütre lemmiktoit on makaronid juustukastmega, mis on Inglismaa rahvustoit. Kas teate, mis on English breakfast - beekoni ja munaga? Samuti maitseb hästi taignas küpsetatud kala. Mulle oli toidutraditsioon Inglismaal suur avastus. Briti köök on väga teistmoodi.“
Autismist väljapääsu otsides
„Minu poeg on aspergeri sündroomiga, mis on üks autismi vorme. Lapsel puudus esimesed 4-5 aastat suhtlus, ta ei rääkinud. Sain aru, et midagi on väga valesti ja kõik on minu elus muutunud. Olin 38-aastane ema. Mind haaras seesmine hüsteeria ja paanika. Ma ei teadnud, mida teha. Kui ma hakkasin sellest väljapääsu otsima, oli see algus meeletule arengule. Algas enesetäiendus, õpingud, et leida kõikvõimalikku abi. Mäletan seda ahastust ja meeleheidet, mida ma siis tundsin. Lõpuks jõudsime Varajase sekkumise keskuse spetsialistide juurde. Nüüd on tal kõneoskus. Varem ei olnud tal tuleviku nägemusi, aga nüüd on. Tal on huvi ülikooli vastu. Poeg on mind palju inspireerinud, sest selles olukorras olen näinud kui palju on arengu võimalusi.“
Nüüd on Kromel otsustanud avaldada kaheosalise raamatu autismist, mis toetub suuresti tema enda kogemustele.
Kuulajatel oli mitmeid küsimusi. Küsiti sedagi, kuidas on iirlased ja šotlased leppinud oma keele hääbumisega? Kromel vastas, et tegelikult on nende keel säilinud lauludes, aga kindlasti pole nad rõõmsad oma emakeele kadumise pärast. Tugevama, inglise keele, mõjule jäädi lihtsalt alla.
Vestlust ei saatnud inglisepärane aktsent
Mind hämmastas Kromeli puhas ja ilma vähimagi aktsendita eesti keele rääkimine. Polnud vähemalgi määral märgata, et kaks teineteisest täiesti erinevat keeleruumi oleksid omavahel kuidagi ühinenud. Vaheajal astusin talle lähemale ja uurisin, kuidas on see õnnestunud? Kohtame ju praegu väga sagedasti, et isegi paikselt Eestis elavad eestlased pudrutavad eesti keelt inglisepärases keeleruumis. Panin tähele, et Kromel ei kasutanud kogu esinemise vältel mitte kordagi kõigile nii iseloomulikku tähtedeühendit OK. Ta tuli hästi toime eesti keeles kõneldes ka ilma selleta, kuigi 18 aastat elamist Suurbritaannias andnuks selleks suurema õigustuse võrreldes nendega, kes elavad alaliselt eestikeelses kultuuriruumis.
Vastates naeratas Kromel heatahtlikult, kuid tema leebelt kõlanud sõnadest ilmnes siiski väga terav kriitika: „See on tendents!“ Tegemist on teadlikult hoolimatu hoiakuga eemalduda oma emakeelest ja rääkida midagi, mis ei mahu eesti keeleruumi ja sageli ei küündi ka eeskujulikult räägitavasse inglise keeleruumi.
Lõpetuseks paluti veel üht laulu. Kromel valis pikalt ja viimaks istus klahvpilli taha et laulda Ahto Veerme ja Heldur Karmo „Maailm samme täis“.
Samal teemal:
