Elmar Savila kogusse kuulunud museaalid sunnivad taas mõtlema Sindi Muuseumi laiendamisele
Tänavuse suve jooksul andis Elmar (Jurikson) Savila pojapoeg Jan Savila Sindi Muuseumile üle rohkem kui sada esemelist museaali, lisaks hulga fotosid ja koduloolisi märkmeid. Esemete hulgas on valdavalt talu majapidamises tarvitusel olnud tööriistu ja abivahendeid. Nimekiri on pikk ja praegusele nooremale lugejale üksnes nimetuste loetlemine võiks olla väga vähe ütlev. Iga riista või tarbeeseme nimetamine eeldab ka selle tutvustamist vastavuses endisaegsetele tegemistele. Sellega on vanavara koguja ka arvestanud ja fotografeerinud säilitamisele võetud esemed. Fotod on tehtud nende samade esemetega töötamisest ja koostatud üksikasjaline jutustav kirjeldus.
„Seitsmekümnendatel aastatel kirjutas ta igal talvel oma eelneva töö ja suvise uurimise kokkuvõtteks seitsmesaja-kaheksasaja leheküljelisi uurimustöid, mis olid rikkalikult fotodega varustatud. Seda kõike jõudis ta teha põhitöö ja pillimängu kõrvalt. Ei saa unustada, et kirjutamine toimus sel ajal käsikirjaliselt...“ meenutab kodu-uurija poeg Agu Savila oma isa töökust, mis tõi mehele pea igal aastal nende tegemiste eest Eesti Etnograafiamuuseumi auhindu.
Elmar Savila sündis 1918. aasta 21. jaanuaril Tori vallas Murru küla Saueaugu talus. Haridust omandas ta omaaegses Tori Virula koolis ja Tallinnas raudteekoolis. Õpingule järgnes töötamine Tootsi turbabriketitehase veduril. Alates 1959. aastast elas ta kogu ülejäänud elu Sindis, kuhu ehitas koos oma vennaga perele uue kodu ja töötas Sindi 1. Detsembri nimelises vabrikus elektrikuna. „Kogu elu on ta mänginud erinevaid pille ja seitsmekümnendatel töötas lausa palgalisena Pärnu Puhkeparkide direktsiooni puhkpilliorkestris – baritonimängijana,“ meenutab poeg oma isa, kelle tegevusrohke eluküünal kustus 1980. aasta 11. märtsil.
Agu Savila jutust selgub, et on ka ise oma isalt pärinud huvi koduloo tundmise vastu: „Huvi küll on, aga praeguses vanuses pole eriti veel aega. Kõige rohkem olen üritanud uurida meie suguvõsa genealoogiat, mis on praeguseks olemas tagasi kuni Põhjasõjani.“
Kuidas sündis mõte kinkida kogutud museaalid Sindi Muuseumile? „Isa mõte oli algselt küll seotud Tori muuseumiga, kus on samuti hoiul tema kodu-uurimuslikke töid. Siiski otsustasime koos pojaga, et pakume kõigepealt Sindi muuseumile. Kui neil poleks huvi olnud, eks siis oleks muid huvilisi leida üritanud.“
Sindi Muuseumi juhataja Heidi Vellend tahab peatselt ka kogu kirjavara läbi vaadata. Praegu asuvad esemelised museaalid muuseumi pööningul, mille väljaehitamist täiendava ruumi tekitamiseks on korduvalt arutatud. Pööningule on mõndagi juba varemgi paigutatud, sest kõige jaoks ei jätku alumisel korrusel ruumi. On ka selliseid esemeid, mis vajaksid taastamistöid ja ei sobiks enne restaureerimist eksponeerimiseks. Seoses suure täiendava koguse esemeliste museaalide vastuvõtuga tõstatub Sindi muuseumi ees taas tõsisemalt päevakorda ekspositsioonipinna laiendamise küsimus, nähes parima võimalusena pööningukorruse väljaehitamist. „Selleks on ka igati sobiv ajahetk, sest muuseumi arengukava näeb 2014 aasta põhieesmärgina ette uue püsiekspositsiooni alusdokumentide koostamise,“ selgitab muuseumi juhataja Heidi Vellend.
Sindi linnapea Marko Šorin nendib, et Sindi muuseumis leidub väga palju kirjalikku nii mälestustena kui dokumentidena, samuti fotosid. Samas esemelisi möödunud aegade tunnistajaid on võrreldes mitmete teiste sarnaste muuseumitega võimalik eksponeerida tunduvalt vähem. „Kuna ruumid on ennast aga juba praegu ammendanud, siis tuleks ekspositsioonipindade laiendamise plaanide puhul mõelda isegi muuseumi asukoha võimaliku muutumise peale. Praegu on vaba veel katuse alune, kuid seal on kindlad nõuded evakuatsioonile, mis seab selged piirid sinna ehitatavatele ruumidele. Seega on Sindi muuseum jõudnud seisu, kus lähiajal tuleb teha otsused tuleviku suundade osas,“ väljendab oma seisukohta Marko Šorin.
Vellendi hinnangul väärib uus valik ühe korraliku talumajapidamise juurde kuuluvaist asjadest lisaks esemelisele eksponeerimisele ka terviklikku jutustavat lugu, mis paneks museaalid elavalt endi eest kõnelema. „Elmar Savila kogu paneb selle ülesande täitmiseks ilusa aluse,“ ütleb Vellend.
Samal teemal:
