Millised olid selle aasta heateod?
Sokid pole kurgid
Annab mõelda, et mis üks hea tegu võiks olla. Ehk oleme kalestunud, ei pane neid tähelegi? Või toimub neid tõesti nii vähe ja maailm on kohastunud Kuldse Trio laulusalmiga “Kurgid sulle, raha mulle!”?
Aga ei ole see asi nii hull. Sokid sain.
“Lauluga maale” radadel ringi sahmimise ajal tuli lihtsalt üks mammi ja ütles: “Pojake (Mis pojake, äärmisel juhul noorem veli!), sa nii närva väljanägemisega, hääl ka ära minemas, näe, mul siin üks sokipaar. Ise kudusin, sinised ja sinu suurus. Kui asi hullemaks läheb, tõmba jalga, küll siis näed, kuidas tervis tagasi tuleb!”
Ju see oli saatuse sõrm, et just täna selle sokipaari jalga tõmbasin (ise ka ei tea, miks!) ja kohe tahtis toimetaja mult aastas juhtunud head tegu.
Ehk tunneb kinkija sokipaari ära ja saab teada, et pean teda tänuga meeles!
Jüri Aarma
Igale kassile ja koerale kodu!
Kaks musta nurrmootorit tulid minu majapidamisse üle kolme aastat tagasi MTÜ Kasside Turvakodu kaudu.
Proua Roosi elas aastaid Maardus tänaval ja sattus turvakodusse tänu memmele, kes talle vahel süüa andis.
Võib-olla oleks miisu kauemakski tänavale jäänud, kui tema perekonda poleks hakatud õhupüssiga kimbutama. Roosi poeg ja tütar leidsid samuti uue kodu ning loodetavasti elavad nemadki nüüd muretut kodukassielu.
Pooleaastasena tänavalt päästetud Härra Martin proovis päris mitut peret, enne kui minu juurde jõudis. Ütlemata ara verega loom toodi igalt poolt tagasi – mis rõõmu on kassist, kes ainult pimedas nurgas redutab!
Tema sotsialiseerimine nõudis kõvasti kannatust. Alles kolmandal aastal soostus hiigelkasvu ja vampiirikihvadega varustatud kassivolask valitud inimeste juuresolekul redust vabatahtlikult välja tulema. Nüüd ei kihuta ta ka vähe võõramate külaliste eest kohe kappi peitu.
MTÜ Kasside Turvakodu kodulehel on albumid nii alles uut kodu otsivatest kui ka selle juba leidnud miisudest.
Esimestel tegutsemisaastatel 2005–2006 leidis uue kodu sadakond kassi, 2007 juba 323, 2008 tervelt 468, 2009 – 324, mullu 301 ja tänavu teist sama palju. Uuesti koju tagasi on nende heade inimeste abiga jõudnud koguni 169 omapäi hulkuma läinud miisut!
Ning nemad pole ainsad – Eesti Loomakaitse Seltsi veebilehelt leiab pika nimekirja varjupaikadest, lisaks tegutseb terve hulk kodutuid kasse ja koeri abistavaid mittetulundusorganisatsioone.
Tänu väärivad ka loomaarstid, kes mõnele elu hammasrataste vahele jäänud kassile või koerale sõna otseses mõttes uue elu annavad. Samuti need head inimesed, kes loomadele ajutist hoiukodu pakuvad ning needki, kes hädas olevatele loomadele raha annetavad. Aitäh!
Mari Peterson
Majale aidati katus peale
Varakevadel juhtus nii, et ühe vabatahtliku päästekomando liige, kes on alati valmis teisi aitama, jäi ise hätta.
Oli nii rakkes, et oma maja valvamiseks enam aega ei jäänud – vana rehielamu katus ei pidanud lume raskusele vastu ja kukkus sisse.
Oma küla rahvas ja teised päästjad üle Rapla maakonna otsustasid, et mehe abivalmidust ja head südant on saanud kõik tunda, nüüd tuleb omakorda teda aidata.
Kõigepealt käidi abiks sisselangenud katust koristamas, materjali saagimas ja virna ladumas. Küla kuulutas oma blogis välja korjanduse.
Peale selle saeti ja lõhuti Raplamaa vabatahtliku pääste talgupäeval halgudeks kolmemeetrised küttepuud. Osales viis saemeest ja 12 kirvemeest, üks komando tõi kohale isegi lõhkumismasina.
Küttepuude müügist laekus nii suur summa, et mehel oli võimalik oma maja korda teha.
Viio Aitsam
Sain teada, kus on Taara aed
“Pühha Loja on kül keik mailma omma targa nöu järrele wägga illusaks lonud, agga siiski wöime üttelda, et ta ühte kohta illusamaks ehhitanud, kui teist.
Üht sesuggust wägga illusat kohta leiame Lättimaal, Koiwa jöe äre kaudo: seal on wägga ilusad sured mäed, mönned üsna ümmargused, nago arroto sured heina kuhjad, ja mäggede wahhel wägga illusad orro-maad, kus kennad tamme metsa salgud.
Aga keigist neist illusaist kohtadest on keige illusamad Krimmoldis (Kremon), Sig-guldes (Segewold) ja Turraides (Trikaten). Neid makohte nimmetakse nende mäg-gede illlusatte orgude pärrast, mis seal on, “Lihwlandi-ma Shweitsiks”.”
Selline kirjeldus 1865. aastal trükitud raamatust “Wagga neitsit Mai Roos. Tüttarlaste eeskueo. Wägga halle lug-go, mis sündinud Turraides, Lättimaal, Koiwa jõe äres” meeles mõlkumas, vaatasin tänavu augustis Turaidas ringi, silmad suured peas.
Ent veel suuremad silmad tegin siis, kui giid selgitas, et selle kauni kandi nimi Turaida on pärit liivi keelest ja tähendab Taara aeda.
Mati Soomre
Mu teismeline poeg on juba aasta aega tegelnud jõusaalis lihaste pumpamisega.
Kuna tal juhendajat polnud, kippus noormees üle pingutama nii treenimise kui ka “õige” söömise osas.
Mul emana oli juba suur mure, kui poja menüü koosnes munavalgest, kanafileest, rasvata kohupiimast ja valgujoogist. Kui aga sellele tähelepanu juhtisin, siis võrdus jutt kaagutamisega.
Kuulsin, et EMi kolmas ja MMil viies kulturist Imre Vähi juhendab keha vormimisest huvitatud noormeeste gruppi. Soovitasin pojal minna ja ta läbiski edukalt katsed.
Olen Imrele väga tänulik, kuna tema juhendamisel hakkas mu poeg jälle normaalselt sööma (sh minu maitsvaid kooke) ja ka trenniga ei pinguta üle.
Kõige rohkem imestan aga, et Imre treenib noormehi kolm korda nädalas ja täiesti tasuta. Jõudu, Imre!
Heli Raamets
Maaleht teeb koostööd Paides asuva MTÜga Käsitöö Katsikud, kes aitab kohalikele korraldada huvitavaid tegevusi, sealhulgas laatasid.
Nad palusid meie abi väikese raamatunurga ülesseadmisel. Saatsime oma ajakirjade viimase aastakäigu ja lisaks raamatuid.
Meid liigutas viis, kuidas nad meie väikese heateo kohalikele edasi andsid.
Nad seadsid üles tõeliselt armsa nurgakese, mida ehtis käsitsi tehtud sildike “Meie sõber on Maaleht” ja palusid, et saaksid selga ka Maalehe rõõmsad kollased särgid.
Kairi Fimberg
Heategu ei roosteta
Üks mis kindel – valgeid jõule meil ei tule. Rohelised küll. Krõbedalt külm ka ei ole – räägime parem suvest. Küll mitte sellest äsja möödunud, vaid ühest viie aasta tagusest palavast augustist.
Suveseikluseks olime otsustanud ette võtta mõned Eestimaa saared. Rännak Kihnust Vormsile.
Tollal olid mu lapsed eas, kus vanematega ringi kolamine polnud sõprade silmis veel patt. See selleks.
Nagu mainitud, sai rännak alguse Kihnust. Kogenematud rändurid, nagu me olime, unustasime ühe pisiasja. Nimelt ei taibanud varuda piisavalt sularaha. Mida sa tahadki ärahellitatud linnavurledelt, kes harjunud plastrahaga.
Igal pool saab ju maksta kaardiga või siis raha pangaautomaadist välja võtta. Võta näpust, ega ikka ei saa küll. Vähemalt siis ei saanud.
Meie olematu paberrahavaru kahanes ja kadus paari päevaga. Kuskil kõrvade vahel oli meeles telgiplatsi omaniku jutt, et mingi nipiga saab poest ikka sularaha.
Esimese saare avastamine meil mööduski nagu linnukesel oksal, ei muret, ei vihma, ei tsivilisatsiooni.
Reaalsus saabus praamilemineku hommikul. Muretu linnuke kukkus oksalt kolinal vastu inventuuris oleva poe ust. Mingil kummalisel põhjusel olid kõik söögi-joogikohad kinni – esmaspäev vist. Praamini oli ka vaid pool tundi aega.
Murelikuks muutunud linnupere peas hakkas kasvama koll nimega paanika.
Loomulikult ei jäänud me sellele saarele lõksu. Kuigi mina juba päris elavalt ette kujutasin, kuidas meist saab sügiseks vahva ja tegus kaluripere.
Õnneks leidus saarel peale inventuuritava poe ja sadama poole jäävate suletud toidukohtade veel üks väiksem pood-kohvik. Avatud ja lahke perenaisega.
Perenaine oli kohe nii lahke ja usaldav, et ilma pikema usutluseta nõustus meile visiitkaardi vastu raha laenama.
Koos laenatud rahaga võtsime kaasa ka perenaise pangakonto numbri. Järgmisele saarele jõudes selle konto omanikku ka tänasime ning õnnelik ja muretu pere sai jälle edasi rännata. Vitsad saadud, tarkuse võrra rikkam ja tänulik võõrale usaldavale naisele.
Merike Arbet
Istusime abikaasaga teleka ette, et vaadata ETV saadet “Meie inimesed”.
Vaatame telekat üha vähem, sest kõik tundub juba kuuldud, nähtud ja tuntud, ühesõnaga olnud. Mis on kindel märk, et keskiga on hiilimisi kätte jõudnud.
Samas teeb keskiga hinge kuidagi viledamaks. Tunned natuke kellelegi kaasa ja juba vesi silmast lahti. Õigupoolest tegeleme siis pigem küll omaenda hingekesega ning selle valuga.
“Meie inimeste” seekordne peategelane Leili andis selleks väga hea võimaluse. Võtta enda kanda kolme lapse saatus, nende edasine teekond, pole kindlasti otsus, mille teeks igaüks ja iga päev.
Usun, et mina seda ei söandaks. Küll söandasin ma lasta silmi pisarad, kui kasutütar meeleheitlikult Leili kaela ümber klammerdus.
Aitäh, Leili!
Sulev Oll
Appi tulid naabrid
Kui lähedane sureb, tuleb leina kõrvalt sageli hakkama saada mitmesuguste ootamatute probleemide lahendamisega, mis tavaliselt ikka lähedase inimese lahkumise järel tekivad.
Möödunud aasta jaanuaris tabas meie peret väga suur kaotus. Raske ja kiireloomulise haiguse tõttu lahkus siit ilmast meile kõigile väga armas mamma.
Raske oli leppida teadmisega, et inimest, kelle headus ja kodusoojus lastele ning lastelastele nii vajalik oli, pole enam. Üks kodu muutus hetkega teiseks…
Kelladki jäid majas seisma ega hakanud millegipärast käima isegi pärast üleskeeramist.
Armsa lähedase kaotus tabas meid kõige karmimal ajal – õues valitsesid krõbedad külmakraadid.
Teadsime, et kui maja ei köeta, võib isegi üksainus külm öö vanadele rauast veetorudele saatuslikuks saada. Meid hirmutas mõte, et kui veetoru juba kusagilt külmub, võib jää torud kildudeks purustada.
Kuidas aga kütta maja, mis asub meist nii kaugel? Olime nõutud. Mõtlesime kaua, mida teha. Lahkudes jätsime veekraani tilkuma.
Abi saabus palumata. Meie mamma head sõbrad ja naabrid – Koidu, Ülla ja Harri – ei jätnud maja valveta. Nad koostasid graafiku ning käisid kordamööda potililli kastmas ja ahju kütmas.
Tänu neile jäid mamma toalilled ellu ning torud terveks.
Suur-suur aitäh teile!
Kristel Kirss
Jaanuaris, kui ööd olid krõbekülmad ja maa ning mets paksu lund täis, käisin Hiiumaa läänerannikul kolamas.
Pildistasin, imetlesin kivil istuvat kotkast, kiitsin isamaa ilu ning kaotasin telefoni.
Telefon kutsus kaotamise õhtul, järgmisel päeval ja veel siis, kui ülejärgmisel päeval Tallinnas tagasi olin.
Tubli Elisa töötaja aitas asukohta leida, Maalehe hiidlasest peatoimetaja oskas nimetada mehe, kes samas lähedal elab. Nii helistasingi Kalana sadamasse Endlile.
Natuke imelik oli paluda võhivõõral metsa jalutama minna, aga telefoni oli ka kahju hange jätta. Vana pastel küll, aga küllap lootis temagi, et ehk ikka tullakse ja viiakse koju sooja.
Püüdsin Elisast asukohta veel täpsemalt teada saada, aga selgus, et metsas määratakse see 2,5–3km täpsusega. Oleks seda varem teadnud, poleks julgenud Endlit metsa kõndima saatagi!
Õnneks ei teadnud. Ja kummalisel kombel pidas mobiili aku veel ikka vastu, kuigi linnas tahtis see igal õhtul laadimist. Nii et ühe metsavahelise tee juurest lumest see Endlile vastu heliseski.
Ülejäänu oli lihtne – Endel viis telefoni Kärdlasse, sealt sai selle tuttava tuttav Jane, lõpuks tõi peatoimetaja Aivar mobla Tallinna.
Rahasse arvestatult poleks telefon palju maksnud, maksab aga lahkete ja abivalmis hiidlastega suheldes saadud hea tunne. Selline Eesti mulle meeldibki!
Meelsasti aitan vajadusel ka ise otsida teie telefone, teid ennast või kadunud usku headesse inimestesse!
Bianca Mikovitš
Soomemaal trammis
Tegevuskoht: Helsingi tramm, mis end juba hoogsalt peatusest lahti rebinud.
Eemalt tormavad kaks naist. Ja tramm peatub. No bussid teevad seda ju ikka vahel, kui trehvavad hädalist teeservas, aga tramm! Mööda rööpaid uhav raudne masin.
Naised tulevad peale ja tänavad trammijuhti ülevoolavalt, ikka “Kiitos!” ja “Kiitos!” Ning seletavad veel midagi naerusuiselt juurde.
Trammijuhtki ütleb midagi lahket vastu.
Ja mina mõtlen: “Näed, kuidas soomlased oskavad üksteisega suhelda, kenad ja viisakad olla! Aga meie...”
Ja siis hakkavad trammile jooksnud naised omavahel sulaselges eesti keeles lobisema.
Vivika Veski
Trööstivad töömehed
Möödunud detsembris tabas mind üleöö ebameeldivus. Kui oldi hädas lumetormist tekkinud elektrikatkestustega, ütles minu kodus üles sõjaeelne, seni töökindel olnud maa-alune kaabel.
Kohale tuli brigaad parandajaid päratu suure kopaga, et põlispuude vahele auk teha.
Vaatasin seda toimingut õudusega. Ametimehed olid asjalikud ning varsti särasidki tuled taas. Ent rõõmu nullis hoiatus – kaabel tulevat uuega asendada, õhuliin olevat mõeldamatu.
Minu kujutlusse ei mahtunud 20 m pikkuse kraavi kaevamine hiiglaslike latvade ja juurikate rägastikus. Ei mingit koppa!
Kust leida inimesed, kes teeksid töö käsitsi ja mis see siis maksma läheks? Tõotas tulla murelik aasta.
Jaanuaris siis jälle juhtuski, et jäin ilma elektrist, seega ka küttest.
Aga naerusuised töömehed tegid asja mõne tunniga korda – kaevasid labidaga augu, panid tõstuki abil posti püsti ja tõmbasid õhuliini tänavalt majani. See oli kui ilmaime.
Suur tänu Eesti Energiale ja kohal käinud töömeestele!
Kadrin Linna
Põlva lähedal Rosmal asuva Johannese kooli lapsevanemad kogusid raha ja kinkisid jõuludeks oma kooli ilmahuvilisele vilistlasele Aleksander Lumele ilmajaama.
Nüüd Tartu Waldorfi gümnaasiumis õppiv noormees saab sellega oma kodus Vastse-Kuuste vallas Lootvina külas köitva huvialaga senisest veelgi põhjalikumalt tegelda.
Idee Aleksandrile koduilmajaam osta tekkis ühel lapsevanemal Andres Kepleril “Pealtnägija” saate järel, kus noormees rääkis oma ilmahuvist ning sellestki, et Põlvamaa on ainus maakond Eestis , kus EMHI-l pole oma ilmajaama.
Kooli lastevanematele esitatud üleskutse võeti hästi vastu. Ilma vaevata kogunes täpselt vajalik raha – 139 eurot. “Hulga peale kogudes polnud seda palju,” räägib Kepler.
Kepleri sõnul saab Lumi nüüd ilmaandmeid rohkem ja põhjalikumalt koguma hakata ning areneda. “Mine tea, viibki ehk kunagi ka Põlvamaal seni puuduva EMHI ilmavaatlusjaama tulekuni.”
Ilmajaam mõõdab tuule kiirust ja suunda, UV-indeksit, õhurõhku, niiskust, sademeid, temperatuuri.
Tarkvara võimaldab andmeid analüüsiks arvutisse tõmmata.
Siiamaani oli Lumi ainuke professionaalsem mõõteriist sadememõõtja, mille ta sai mõni aeg tagasi Jõgeva Ilmahuvikeskuselt.
Maalehe ilmatarkade klubi kõige nooremalt liikmelt Aleksander Lumilt oleme tänavu suvest saanud ka ilmaennustusi.
Rein Raudvere
Järjekord kohvikus ei olnud pikk. Seal seisis tütarlaps, nii 13–14aastane, kes asus kandikul oleva toidu eest maksma. Tema järel ootas kahekümnendates aastates neiu koos sõbrannaga.
Müüja ütles tütarlapsele, et tema pangakaart on kahjuks tagasi lükatud. Sularaha tüdrukul ei olnud. Kandikul auras supp, lisaks oli seal klaas mahla ja paar sõõrikut.
“Lisage see minu arvele,” kõlas tüdruku selja taga seisva neiu hääl. “See pole kuigi suur arve, mine söö rahulikult oma supp ära!”
Tüdruk läkski ja ilmus natukese aja pärast võõra neiu laua juurde. “Mu ema palus küsida su konto numbri, ta kannab sulle raha tagasi...”
Neiu vastas, et kindlasti ei ole vaja raha üle kanda, aga tüdruk võiks lubada, et ta ise kellelegi midagi head teeb.
Ma loodan, et see tüdruk tasus oma võla...
Minu meelest ongi parimad heateod need, mille taga on siiras aitamise soov, mitte kampaania korras abi pakkumine. Kui osatakse märgata ja julgetakse hoolida, ilma et keegi näpuga näitaks ja heale teole utsitaks.
Ma usun, et meile kõigile tehakse iga päev pisikesi heategusid ja me ise teeme – sageli eneselegi märkamatult.
Marit Oimet
Oleme meie maakodus talvituva tihasepaariga peretuttavad. Õigemini juba nende vanemate, vanavanemate ja veel kaugemate eellastega.
Tänavu kevadel otsustasime abikaasaga kauaaegsetele sõpradele eraldada mõttelise osa oma kinnistust koos täiskasvanud vahtrapuuga. Selle puu külge kinnitasin linnusõbraliku täispuidust eramu vaatega lõunapäikese poole.
Sulelised sõbrad takseerisid asukohta, hindasid ehituslikku taset, ohutusnõuete järgimist. Meie rõõmuks võtsid nad kingituse omaks.
Oleme mõelnud meelitada kaasomanikeks ka kuldnokapere. Isakodus olid meie pere sõbrad just kuldnokad.
Ülo Kalm
Iga päev sõidab mööda Eesti maanteid tuhandeid busse. Olgu tuisk või lausvihm, olgu tee libe kui klaas või lõõsaku väljas 30kraadine kuumus.
Ühel kergete miinuskraadidega hommikul sõitsin nagu tavaliselt Mäo reisiterminali Järvamaal, et seal Tallinna bussi peale minna ja õigeks ajaks töökoosolekule jõuda.
Libeda tee tõttu võttis bussijaama jõudmine kõvasti kauem aega kui tavaliselt ning kui mina terminali sisenesin, sõitis kollane Taisto buss sealt just välja.
Vahel ei ole aega mõelda, vaid tuleb tegutseda. Peatasin auto, hüppasin välja ja andsin käega lehvitades märku, et tahan ka bussi peale jõuda. Ja – ega ma seda eriti uskunud, sest mul on küllaldaselt ka vastupidiseid kogemusi – buss peatuski.
Selleks ajaks, kui auto ära parkida jõudsin, oli bussijuht tee otsalt koguni juba peatusse tagasi sõitnud, tegi ukse lahti ja võttis mu sõidule.
Aitäh bussijuhile ja vabandused kaasreisijate ees, kelle aega see lugu asjatult kulutas. Ja mõelgem pühade ajal ka kõigile neile bussijuhtidele, kes on ilusal jõuluajal tööl.
Lii Sammler
Imetlust ja tänu pälvivad kõik meie arstid-õed, kes siin Eestimaal toimetavad madala palga, ülipikkade ja pingeliste tööpäevadega. See on elukutse, kus õige raviotsus või skalpellilõige õigel hetkel päästab elusid.
Minu lähedast tabas jalga roospõletik. Vaatamata mitmetele ravivõtetele see ei taganenud. Viimase päästerõngana haaras haige kaanravist, mida tegi Loksa ravikeskuses doktor Ljudmila Agajeva. Õige kaanravi koos paastumisega aitas juba nädalaga.
Suur tänu doktor Agajevale, kes on jalule aidanud nii paljusid inimesi! Esile tõstaksin ka kogenud tohtrit Semjon Goltsmani Tallinnast, kelle teraapia selgroo- ja liigesehaiguste ravikeskuses on tunnustust võitnud eri meditsiinivõtetega, sh kaanraviga.
Vägisi tuleb meelde hiljutine skandaal Soomes valetohtritega.
Soomlased olid jahmunud, kui said teada, et neid on ravinud inimene, kes polegi arstiks õppinud, vaid lihtsalt ostnud diplomi Venemaalt, et siis kõrge palga eest soomlasi ravida.
Vähemasti meie meditsiini madalamad palgad šarlatane ligi ei meelita.
Silja Lättemäe
