Kui olin talvisel teel
Tuttav helistas Lõuna-Hispaaniast ja ütles: kole lugu, neil miinus 3 kraadi, niisugust asja pole Hispaanias kunagi enne olnud, ja veetorud olla külmunud. Need minu maja vundamendialused torud, täpsustas ta. Meil oli 27 miinust ja mul täpselt sama probleem! Kas 3 või 30 kraadi, vahet ei ole, külmub ikkagi. Sest kui elektrit 24 vs 48 tundi ei ole, siis veetoru sees olev elektrijuhe sooja ei tee.
Istusin teise - või oli see kolmanda? - tuisu ajal lumehanges põllul. Auto kõhutas vihaselt hange otsas ja ise ma mõtlesin, kas täie aruga inimene söandaks sõiduautoga otse hange sõita? Ei, ei sõidaks. Istuks tee otsas ja helistaks kõikidele telefonidele: kus te olete, tulge teed lahti ajama! Eks ma olnudki esiotsa kole vihane. Kas aga maksab olla pahane, kui traktor ei jõua esimeses järjekorras just minu teed lumest lahti lükkama? Mis ma ikka oma närve kulutan, varem või hiljem on tee lahti.
Pealegi avastasin rahunedes, et lumehanges istumisel on ka positiivne pool. Sain tükk aega täiesti stressivabalt elu üle järele mõelda. Ma ei tea miks, aga tuisune põld ja hallis sines metsaviirg taamal tuletas mulle meelde ammust aega ja esivanemate elu.
Eestlastel on viimase pooleteise sajandi ajaloos olnud neli suurt väljarändamisaega. 1860. aastate lõpus alanud väljaränd Krimmi jätkus 1880. aastatel minekuga Venemaale, Samaarasse, sest seal lubati tasuta maad. Eestlasele on maa jumal - mindigi maa pärast ja prohvet Maltsveti õnnistusel. Teine väljaränd oli siis, kui möödunud sajandi esimestel kümnenditel läksid esivanemad Ameerikasse, Kanadasse ja Austraaliasse õnne otsima. Sunniviisiline minek 1944 oli kolmas - põgenemine Nõukogude okupatsiooni eest. Neljas väljarändamine on siin ja praegu. Teate küll, kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna residentuuri ukse taga seisavad töölevärbajad Soomest, Rootsist, Norrast... Miks mitte minna, kui palk on meie mõistes hämmastavalt kõrge ja viis aastat tööd tagab pensioni, millest Eestis töötav arst kaugele-kaugele maha jääb.
Kõik lähevad kusagile. Inimesed on teel nagu kunagi Kalevipoeg, kes sõitis „Lennukil" maailma lõppu. Elu tuleb tundma õppida ja võõrastega peab rääkima, et tunda ära, kus inimese pärisoma tegelikult asub. Maailmas on muutuste aeg. Uued väärtused ja uus mood. Keegi täpselt ei tea, mis need uued väärtused on, aga rahutus on hinges ja meeleavaldajad käratsevad valitsuste uste ees. Euroopa vappub kasvuraskustes ja võlgades, inimesed vahetavad maid ja riike.
Aga meie oleme siin. Mis meid kinni hoiab? Harjumus, traditsioon, pere, sõbrad, igapäevane keskkond? Või miski muu? On see Kõrge kuusik kohab mäerinnakul? Või nagu kirjutab Fred Jüssi: tuul Eesti metsades kohiseb teisiti kui kusagil mujal. Väliseestlased ütlevad, kui nad Ameerikast kodumaale käima tulevad, Ei poolt nii armas olnud seal, kui kodutänavas.
Juuru kihelkond asutati kaugete esivanemate poolt 1238. Keegi õieti ei tea, mis oli see põhjus, miks meie esivanemad otsustasid just siis ja just sellel aastal teha oma kihelkonna. Läti Henrik sellest ei kirjuta, Juuru on liiga väike, et kroonik teda märkaks. Lubame endale oletuse, et kihelkond sai alguse samal põhjusel, nagu iga tegu sünnib - esivanemad mõistsid, et territoorium tuli märgistada ka maakaardil. Koduna, kiviaiana, suveräänse paigana elus, usus, lootuses ja armastuses. Mis tolles kihelkonnas vahepeal juhtus, pole aimugi, sest kiri puudub ja kroonik vaikib. Möödus kõigest 456 aastat, kui ajalugu otsustas „üles ärgata": Juuru kiriku juurde asutati 1694. aastal kihelkonnakool. 200 aastat hiljem, 1893, otsustas Kaiu rahvas teha algust laulu-ja mänguseltsiga. Ei ole kindel, kas esivanemad oma tegusid suurte sõnadega tahtsidki kirjeldada, pigem elati suurelt, ise seda teadmata.
Ükskord koolipõlves sõitsin tuisusel päeval hobuse ja reega Juuru. Mäletan mingit erilist õnnetunnet, kui vapper hobu südilt läbi hangede tõttas. Tundsin, et olen koos hobusega kõikvõimas maailmavallutaja. Seda hobust pole enam am-mu ja reestki ei tea täna midagi, aga nüüd juba autoga kihutades tuleb mulle Juuru metsade vahel alati meelde too hobu ja tollal kogetud õnnetunne. Kas Juuru on Jumalast õnnistud paik, kas siin elavad erilised inimesed, seda ma ei tea. Pigem tundub, et Juuru inimesele on omane altkulmuvaade, nagu Mahtra meestel ikka. Mis nad seal Eeru kõrtsis iganes arutasid 1858. aastal, kuid umbusklikud nad olid ja õigust nad otsisid. Mahtralase kange iseloom viis mehed sõtta, mis neile lõppes 1859. aasta külmal 10. veebruaril hirmsa peksuga Mahtra verepõllul, kust tee läks Siberisse, ja kus 40 aastat hiljem tõuseb Mahtra sõja nimekaim tegelane Hans Tertsius jõukaks veski- ja maaomanikuks.
Ajalugu lubab end vaadata mitme kandi pealt. Mõni räägib, et Mahtra sõda polnud ollagi, olnud vaid purjus talumehed mõisa viinakeldris. Tõsine ajaloolane aga väidab Mahtra sõja olevat Vabadussõja kauge eellahingu. Kuidas iganes ka oli, kroonika räägib Mahtra sõjast ajaloosündmusena. Nii oleme meie - eestlased - sõdalaste järeltulijatena natuke ka ajalooinimesed.
Ent just ajaloo-inimese ees seisab alati küsimus: Kuidas tulla toime muutustega maailmas, kuidas leida oma elule mõte, kuidas teada saada, mis täpselt on need uued väärtused? Eesti luuleklassik Gustav Suits kirjutas Estonia teatri avamiseks „Hamleti proloogi". See oli 99 aastat tagasi, aga vana tekst kõlab täna just nagu uus:
Aeg imelik nii hõljub siia-sinna,
umbudu, valgus, varjud, kiirtepild,
jõupingutused saanud võiduhinna.
Jõupingutused, päästke elu paine,
lahkhelidest et kerkiks kuldne sild,
tee elust surelikust ülemaine,
teos üle aja, aade mis ei kao!
Küllap olen naiivne, aga ma usun, et luuletaja ilusa sümbolina mõeldud kuldne sild on olemas. Paremat elu, tõde ja õigust otsisid Talurahvaseadusest meie esivanemad 154 aastat tagasi, otsime meiegi täna
- küll teisel kujul, aga lähtepunkt on sama. Ikka on selleks tõde ja õigus. Või see, mida me tõeks ja õiguseks peame.
Minevik on suur inspiratsiooni allikas, selles on olemas peaaegu kogu õpetus, mida inimesel elus tarvis läheb. Välja arvatud riigi idee ja 21. sajandi elu mõte, mis tuleb üles leida iseendal, sest seda minevik meile ette ei ütle. Aga ta lubab aimata, et ainult jõupingutus ja sellest kasvav tegu on kindel vundament, millele rajada oma soovid ja tahtmised, suhtlemised ja tulevik. Jõupingutus võib olla üsna lähedalt seotud õnne valemiga. Jõupingutus võibki olla õnn ise.
Vabariigi aastapäeval, A. D. 2012