Ma ei viitsi enam süüa ehk miks puudub lastel lugupidamine toidu suhtes?
Hiljaaegu istusime perega oma õuel, koduse aialaua taga. Oli pühapäevahommik ning rõõmustasin peret pannkookide ja meie endi korjatud marjadest valmistatud vaarika-toormoosiga. Nautisime kohvi ja suvehommiku hääli.
Et elame väikeses piirkonnas, pean küllaltki loomulikuks, et kui meie õuele satub külalapsi oma kandist, siis pakun võimaluse korral alati ka külalistele. Seda, mida parasjagu on. Ja eeldan, et teised teevad samamoodi, teisiti ei saakski see laste sõprade puhul olla.
Tol hommikul sattus meie aeda paar last lapse koolist, sõitsid ratastega ning kutsusid meie last mängima. Pakkusin kooki ka neile, jättes valida, kas eelistavad pannkooki moosi või meega.
Valiti toormoos. Sõime mõnda aega vaikselt, kuniks üks külalistest, suur osa taldrikule tõstetud pannkookidest pooleli, püsti tõusis ja sõna lausumata ratta selga istus ning tänavale tiirutama läks. Hüüdsin veel järgi, et: “Kas Sinul on kõht täis?” Vastust ei tulnud. Kordasin rahulikult oma küsimust. Nüüd tuli ka vastus – “Ma ei viitsi enam süüa!”.
Loe täispikka arvamuslugu Harju Elust.
