Tiina Toomet: Lemmikloomad ei lähe paksuks iseenesest, omaniku käsi on see, mis liigselt toidab

 (10)
Tiina Toomet: Lemmikloomad ei lähe paksuks iseenesest, omaniku käsi on see, mis liigselt toidab
Foto on illustratiivne.Foto: Rauno Volmar

Ülekaalulisi loomi kohtab üha rohkem, nii kasside kui koerte hulgas. Meedias räägitakse pidevalt alatoitluse all kannatavatest lastest, aga heaoluriikides olevat iga kolmas lemmikloom ülekaaluline. Inetu vastuolu, kas pole. Annaks õige koerale-kassile vähem süüa ja ülejäägi annetaks toidupanka. Huvitav, kui palju sellise üleskutsele reageerijaid oleks?

„Oi, aga minu Muri ei söögi palju,“ väidab koeromanik, kelle hoolealune sarnaneb vaadikesega ratastel. Sama juttu räägib ka kaheksakilose kassi pererahvas. „Issand, ta ei söö ju midagi! Kuidas ta küll äkki nii paksuks läks?“ imestavad nad suurisilmi, kui selgub, et aastataguse operatsiooni ajal kaalutud kass on olnud neljakilone ja nüüd „ootamatult“ oma kaalu kahekordistanud. „See oleks ju sama, kui te ise kaaluksite 10 aasta pärast 100 kilo!“ manitseb loomaarst omanikke. „Ja kilod ei tule ilma söömata ning toit ei jõua looma kaussi ilma teie abita.“

Omanikud nõustuvad vastu tahtmist. Ju nad ikka ise oma lemmiku paksuks söötsid, aga, aga ... mis teha, kui teine nii ilusasti palub, etteheitev-ootavalt otsa vahib, laua ääres vesistab või külmkapi kõrval nõudlikult mäurab.

Koerad-kassid on kavalad ja oskavad meid uskuma panna, et nad on pidevalt hirmus näljased. Pehme iseloomuga inimene tuleb tavaliselt looma anuvale pilgule vastu ja annabki palukese, siis teise ja kolmandagi. Kusjuures sageli palub loom hoopis tähelepanu, mitte toitu. Siit õpetus - kui teid taaskord paluvalt vaadatakse, võtke kätte ja korraldage hoopis üks tore mängutuur. Põletage kaloreid nende kogumise asemel.

Jah, teoorias on kõik lihtsam – vähem süüa ja rohkem liikuda. Arvestama peaks sellega, et keskikka jõudnud koeral-kassil on endiselt hea seedimine, aga energivajadus väiksem kui noorel. Lisakilod tulevad kiiresti ja märkamatult, eriti kastreeritud loomadel, ja nendest lahti saamine on tunduvalt keerukam, kui algusest peale kaalu kontrolli all hoidmine. Kindlad söögiajad, toitu ei hoita päev otsa kausis saadaval ja kõik lisapalad arvestatakse päevaratsioonist maha – need on põhipunktid, millest võiks lähtuda. Piisav liikumine muidugi sinna juurde.

Kui aga liigne kaal on juba turjal, mida siis ette võtta? Millist toitu tuleks loomale pakkuda ja kas on ehk füüsilisi harjutusi, mida teha saaks?

Põhimõtet, vähem süüa ja rohkem liikuda, on tegelikus elus päris keerukas järgida. Lihtsalt toidukoguse vähendamine võib jätta looma ilma vajalikest vitamiinidest ja mineraalainetest. Paksu koera ja eriti veel paksu kassi ei saa kuidagi aktiivselt sportima sundida. Ikka tasa ja targu. Abi on spetsiaalsetest kaalulangetavatest dieetidest ning toidu peitmisest või eriliste mänguasjade kasutamisest, mis sunnivad looma nii-öelda jahti pidama, et toit kätte saada. Kui mõelda isemajandavale talukassile, siis tema peab ikka päris palju vaeva nägema, et hiir saagiks saada.

Lemmikloomade ülekaalust tekkivaid probleeme hakati uurima alles 1990. aastatel. Mõned tervisehädad on samad, mis inimeselgi: eluea lühenemine, liigeste ülekoormus ja sellest tingitud probleemid, südamehaigused, suhkrutõbi.

Koertel arvatakse olevat rasvumisega seotud (Canine Clinical Nutrition entsüklopeedia põhjal):

- eluea lühenemine;

- liigesehaigused;

- vähenenud koormustaluvus;

- südame – ja veresoonkonna probleemid;

- suhkrutõbi;

- vähenenud immuunsus;

- vere rasvasisalduse tõus;

- probleemid tiinuse ja sünnituse ajal;

- piimanäärmekasvajad;

- pärmseenest põhjustatud nahapõletik;

- haiguste diagnoosimine on keerukam;

- kirurgiliste protseduuride sooritamisel rohkem tüsistusi;

- muutused kilpnäärme funktsioonis.

Kassidel arvatakse olevat rasvumisega seotud (Feline Clinical Nutrition entsüklopeedia põhjal):

- ainevahetushäired (vere rasvasisalduse tõus/muutus; insuliiniresistentsus, glükoositalumatus, maksarasvumine);

- endokrinopaatiad (neerupealiste ületalitus, suhkrutõbi);

- ortopeedilised probleemid (kasside longe on sageli aladiagnoositud);

- nahahaigused (akne, alopeetsia jt) sageli põhjustatud võimetusest enda eest hoolitseda (lakkuda);

- suuõõne ja seedetrakti haigused (õhulahtisus ja -kinnisus. Suuõõne haiguste sagedasem esinemine rasvunutel on kinnitust leidnud ühes teaduslikus uuringus).

- südame- veresoonkonna haigused;

- kuse-suguorganite probleemid (kasside alumiste kuseteede haigus, põiepõletik jt);

- kasvajad (vähe uuritud);

- hingamisteedega seotud ohud nagu näiteks hingeldus;

- probleemid sünnitusel;

- vastumeelsus liikumise suhtes;

- vähenenud immuunfunktsioonid;

- suurenenud anesteesiarisk.

Kõike seda arvesse võttes oleks parem, kui ei peaks hakkamagi oma lemmmiklooma ülekaalu pärast muretsema.

Kahjuks aga avastatakse lisakilod sageli alles siis, kui probleemid juba tekkinud on. Ülekaalulist hingeldavat koera-kassi äkitselt näljutama hakata ja samaaegselt sportima sundida pole väga mõistlik. Kehvas seisus liigesed ei pruugi sellisele koormusele vastu pidada ning kasse ähvardab nälgimise korral veel ka rasvase maksa sündroom, mis võib isegi surmaga lõppeda.

Seetõttu tuleks kaalulangetust ning treeningut alustada vähehaaval, järk-järgult ning soovitatavalt spetsialisti järelvalve all. Parema tulemuse annavad spetsiaalsed kaalulangetusdieedid koos vastavate harjutuste ning spetsiaalsete mänguasjadega.


Tiina Toomet töötab loomarstina Tallinnas omanimelises loomakliinikus. Seda ametit on ta pidanud juba enam kui 20 aastat, ravides peamiselt koeri ja kasse.