Aime Järva oma unistusteametis - kogu elu õpetaja
Aime Järva (tookord Teedla) on sõjaaja laps. Ta kasvas Ida-Virumaal Kohtlas koos noorema vennaga. Lapsi elas ümbruskonnas palju, päevad möödusid karjamaadel ja jõe ääres mängides. Juba päris pisikese tüdrukutirtsuna Kohtla-Nõmmel põhikoolis käies teadis ta täpselt, et tahab õpetajaks saada. Eeskujuks oli ka neljandas klassis kooli tulnud noor ja vahva klassijuhataja.
Rakvere Pedagoogilises Koolis õppis Aime Järva 4 aastat, lõpetas algklassiõpetajana. Tööle suunati ta kodust kaugele - Harjumaale Kiisa Algkooli.
Noore õpetajana Kiisa Algkoolis
Kiisa kool oli väike, 25-30 õpilast. Lapsed olid jagatud kahte liitklassi, koos õppisid 1. ja 3. ning 2. ja 4. klassi poisidtüdrukuid. Õpetajaid oli kaks: kooli juhataja ja nooruke Aime. Tookord ei olnud mingeid näitlikke vahendeid, kõik tuli ise valmistada. Tuli koostada harjutusi ja kirjalikke ülesandeid. Ja arvestada, et pool tundi pidi klass alati iseseisvalt töötama - kui õpetaja tegeles 2. klassiga, tegi 4. kirjalikku tööd ja vastupidi.
Kiisa kool oli küll väga pisike, kuid Tallinna Pedagoogilise Instituudi (nüüd Tallinna Ülikool) praktikakool. Koolipere oli tegus: õpiti laule ja tantse, lavastati näidendeid. Korraldati pidusid, kus lastevanematele esineti. Ja mitte ainult koolihoones, vaid ka Kiisa rahvamajas. Koolil oli oma väike koduloomuuseum, oli aed, kus nii lapsed kui õpetajad töötasid. Ja imekena kiviktaimla!
Kiisal elas ja töötas õpetaja Aime 15 aastat. Selle aja jooksul abiellus ta Ago Järvaga, sündisid pojad Andrus (1965) ja Argo (1971). Õpetaja pisike eluruum oli koolimaja teisel korrusel. 1972. aastal sai tol ajal miilitsa piirkonnainspektorina töötanud abikaasa Ago Sakku korteri ja Järvad kolisid Kiisalt ära. Paar aastat hiljem hakati väikeseid koole likvideerima, Kiisa kool suleti aastal 1975.
37 aastat Saku koolis
Sakus sai Aime Järvast lasteaiakasvataja - kaks aastat töötas ta tolleaegse õlletehase lasteaia, tänase Terakese vanema rühmaga. Siis vabanes Sakus algklassiõpetaja koht ja Aime Järva läks aastal 1974 taas kooli. Läks ja jäi.
Saku koolis oli kõik teisiti. Õpilasi oli tol ajal umbes 300, igas klassis oli lapsi sama palju kui Kiisal terves koolis. Ja 15 õpetajat! Kõik oli uus ja huvitav. Vahva oli tegeleda korraga vaid ühe klassiga. Ning kolleegid võtsid Aime Järva kohe omaks. Ka lapsevanematega sai uus õpetaja hea kontakti, isad-emad osalesid klassi ja kooli üritustel, aitasid hoogtööpäevakutel. Eriti vahvad mälestused on ajast, mil mindi üle kabinetisüsteemile. Vanemad käisid siis seinu värvimas ja mööblit lihvimas. Aime Järva aga sai oma klassi töölaua, mis varustatud raadio, magnetofoni ja mikrofonidega. See tegi tunnitöö põnevaks, vahva oli nii lastel kui õpetajal.
Aastal 1991 sai Aime Järvast algklasside õppealajuhataja. Alguses oli keeruline, sest algklassid õppisid 4 erinevas hoones: koolimajas, Terakese ja Päikesekillu lasteaias ning tervisekeskuses. Raudteeäärses koolihoones olid siis hoopis asutused (alles aastal 1995 saadi maja taas vallale ja sinna kolisid algklassid). Ometi oli õppeprotsessi juhtimine ja kooli arengus kaasalöömine põnev. Kollektiiv oli meeldiv - algkoolis töötasid pühendunud ja loomingulised inimesed. Muret tegi aga õpetajate leidmine: kui keegi lahkus, oli keeruline uut pedagoogi saada.
2001. aastal jäi Saku kool huvijuhita. Aime Järva oli alati kultuuriüritustel kaasa löönud, oli oma õpilastega laulu- ja tantsupidudel osalenud, näidendeid lavastanud, erinevaid üritusi korraldanud, oli olnud ametiühingu kultuurikomisjoni esimees. Seetõttu paluti tal teha ka huvijuhitööd. Veidi aega töötas Aime Järva kahel kohal, siis jäi huvijuhiks. Ka see amet oli ääretult huvitav - kogu aeg tuli organiseerida, koos õpilaste, õpetajate ja ringijuhtidega erinevaid üritusi korraldada.
Sakus õppis palju andekaid lapsi, töötas vahvaid pedagooge, kes kaasa lõid. Oli imetoredaid ettevõtmisi, oli hetki, mil huvijuht mõtles, et aeg võiks peatuda - nii vahva oli!
Sügisest 2007 on Aime Järva taas algkoolimajas, nüüd pikapäevarühma õpetajana. Tema käe all on iga päev kell 12-15 poisid ja tüdrukud kõigist 1. klassidest. Lapsed mängivad ja õpivad, koos käiakse suures majas söömas.
Õpetajatööst
Aime Järva on Saku koolis töötanud 37 aastat. Ja töötab rõõmuga edasi. Igal aastal hakkab augusti alguses, kui puhkus veel kestab, hing kripeldama - tahaks juba kooli.
Õpilaste seas tunneb ta end noorena, lapsed annavad jõudu ja energiat. Õpetajatöö on mitmekesine, loominguline, ääretult huvitav. Õpilased on nii vahetud. Ja tänapäeval lisaks väga targad ja teadmishimulised, tunnis tähelepanelikud ja aktiivsed. Nad julgevad küsida, julgevad oma mõtteid välja öelda. Neil on lai silmaring. Kas tänapäeva lapsed on pahatahtlikumad ja sõnakuulmatumad kui aastate eest? Aime Järva nii ei arva. Väga toredad õpilased on praegu koolis!
Kuid kindlasti on selles, et Aime Järva nii kaua koolis töötanud, oma süü ka kolleegidel: Saku õpetajad võtsid Aime Järva kohe omaks ning on meeldivad kaaslased olnud kogu aeg. Samuti on tal vedanud koolijuhtidega, neid on aegade jooksul olnud kaheksa. Aime Järva hindab koostööd ja arvab, et on sattunud tugevasse, tegusasse ja ühtehoidvasse meeskonda. Tore kollektiiv on ju nii oluline!
Elust väljaspool kooli
Aime Järva mängis noorena võrkpalli ja käis matkamas. Viimastel aastatel on tema lahutamatu sõber jalgratas - tore on sõita, tuul kõrvus vuhisemas. Ka kepikõnd on meeldima hakanud. Viimased 15 aastat elavad Järvad oma majas ning kevadel ja suvel teeb Aime meelsasti aiatööd. Ta kasvatab lilli, kuid on ka paar peenart köögiviljade ja maitsetaimedega.
Igal aastal saab Aime Järva oma Rakvere-aegsete kursusekaaslastega kokku. Kiisa, Kurtna ja Kajamaa koolide endiste töötajatega korraldatakse suvel kokkutulekuid. Lisaks käivad tihedalt omavahel läbi Saku pensioniealised õpetajad, nii need, kes veel töötavad, kui need, kes juba kodused.
Aime Järval on palju häid sõpru. Tal on väga rahulik ja mõistev abikaasa. Ning toredad pojad, kellega pole iial muret olnud. Ja muidugi lapselapsed! Gerli (20) ja Marie (14), Martin (15) ja Helen (14) on vanaemale kõige suuremaks rõõmuks.
Aime Järva tööd on aastate jooksul tähele pannud ja tunnustanud nii kooli, maakonna kui vabariigi haridusjuhid. Vabariigi aastapäeval autasustati Aime Järvat Saku valla hõbemärgiga.
