Albert Kivikas 115, Eesti Vabariik 95

18. jaanuaril toimus Vastemõisa raamatukogus kellaühetee, kus meenutati Suure-Jaani valla suurmeest Albert Kivikat. Kirjaniku eluteest ja saatusest rääkis kodu-uurija Tõnu Kukk ning loomingut tutvustas Vastemõisa raamatukoguhoidja Merle Rang. Kilde kirjaniku loomingust lugesid Juta Kobin ja Tiina Torim.

Albert Kivikal sünnist täitus 18. jaanuaril 115. aastat. Suure-Jaanis sündinud ja Reegoldi ning Kildu koolis õppinud poisist kasvas kirjanduslembene noormees, kelle sulest ilmus rida futuristlikke lühijuttu „Ohverdet konn" ja „Lendavad sead" (1919), novellikogumikud „Sookaelad" (1919), „Verimust" (1920) ja „Punane ja valge" (1927), romaanid „Jüripäev" (1921), „Jaanipäev" (1924) ja „Mihklipäev" (1924), „Karuskose"(1943), poeem „See on see maa" (1950) ning neljaosaline suurteos „Nimed marmortahvlil" (1936, 1948, 1951, 1954). Viimatimainitu on parim romaan, mis kajastab tõetruult Eesti Vabariigi sünnilugu. Meie väikse riigi olemasolu ei taganud 24. veebruari manifest 1918. aastal vaid verised lahingud Eestimaa pinnal, kus võitlesid käsikäes koolipoisid, tudengi, töölised, maata-mehed ja perepojad.

„Nimed marmortahvlil" on autobiograafiline romaan, kus peategelase, lihtsa koolipoisi Henn Ahase mõtete läbi jõuavad meieni eesti rahva kõhklused. Kas meie väike rahvas suudab olla ISE suurte keskel või rahulduda autonoomiaga? Kas valada verd vabaduse eest või künda rahumeelselt põldu? A. Kivikas maalib ilustamata pildi Vabadussõja lahingustseenidest, peategelase kõhklustest ning koolikaaslaste muutumisest sõjas - tooreks ja vägivaldseks. Teos ei ülista sõda. Surm valitseb kõikjal. Ja sageli võib kuul tulla su oma venna relvast. Ajad olidki sellised.

Teos sai 1937. aastal riikliku kirjanduspreemia, kuid nõukogude võimu viljastavas rüpes unustati Albert Kivikas kiiresti. Peale tulid uued kirjamehed kolhoosielu kajastavate teemadega. Tõnu Kukk on öelnud: "Kui poleks olnud vahepealset nõukogude aega, mis ei lubanud inimeste mälus hoida Vabadussõjast kirjutanud meest, teaksid praegused Olustvere ja Kildu kooli noored Kivika lugu peast."
Paremat Vabadussõja romaani ei kirjutata enam. See on kui monument Eesti riikluse sünnile ja Vabadussõjas langenutele.

Peagi tähistame Eesti Vabariigi 95. aastapäeva. Meenutamaks meie riigi sünnilugu on Vastemõisa rahvamaja fuajees avatud näitus „Eesti iseseisvuse sünd". Näituse on koostanud Viljandi Muuseum Eesti Vabariigi 90. aasta juubeliks. Kolmeteistkümnel fototahvlil kajastub Vabadussõja aegne elu-olu. Lahingutegevuse ja rindemiljöö kõrval on pilte, millel näeme 3. diviisi leivaküpsetussaali ja lihaladu Viljandis ning suurt õmbluskoda Tallinnas aastal 1919. Piltidelt leiab veel soomusronge, kus täisvarustuses suurtükivagunid - Uku, Tommi, Rummu Jüri, Pisuhänd jt. Samuti Briti rasketanke Mark V ning soomusauto Vanapagan. Erinevaid lahingustseene on kujutanud M. Maksolly oma akvarellidel.
Peale fotonäituse on Viljandi Muuseumi kogudest raamatukogus ka karabiin, sõduriranits, kirjutuslaua garnituur ja krihvel tahvliga. Lembit Kruuse erakogust saab näha 20. sajandi alguse koolipinki.
Ürituse korraldamisele aitasid kaasa Viljandi Muuseum, Lembit Kruuse, Juta Kobin ja Tiina Torim.