Ausõna, see on meie valla lugu: Hirm lasteaias

Lasteaed asus siis tolleaegses tehase kontorimajas. Olin seal proovipiltide tellimise asjus. Tellimine käis hoolega, kui keegi personalist meeleheitlikult karjatas: „Sanepidjaam! Vink!".

Minul olid välisjalatsid küll kenasti ukse taga jalast võetud, aga ma jooksin kabuhirmus käigult pilte kokku korjates minema, et mitte kontrollidele jalgu jääda. Sain kiiresti oma kenad punased tšehhi kummikud jalga ja tormasin bussijaama poole. Vink kasutas õnneks teist sissepääsu ja me ei põrganud kokku. Istusin rahunemiseks korraks bussijaama pingile ja hakkasin kõvasti naerma. Mu kummikud olid sattunud valesse jalga ja nendele vaade oli ülimalt lõbus. Ega muud üle ei jäänudki, kui kiskusin need keset mõisat istudes jalast ja panin õigesse jalga.

Ei tea, miks on valesse jalga sattunud jalanõud nii naljakad vaadata? Ja ei tea, miks ei tohtinud vene ajal keegi terve täiskasvanu minna lasteasutusse ilma paanilise hirmuta?