Agu Veetamm

Oma töödest on ta aasta jooksul kokku pannud mitu näitust - rahvariidest nukkude näitus Harju Maakonnaraamatukogus ja käsitööna valminud kaisukarude näitus Harjumaa muuseumis.

Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu juhatuse liikmena on Lembe Maria Sihvre mardilaada ja keskaaja päevade korraldustoimkonnas.

Veel on ta hinnatud ekspert ja õpetaja rahvariiete ning muu käsitöö alal, lisaks peab Tallinnas Pikal tänaval käsitööpoodi ja millalgi jõuab veel selle jaoks nukke-karusid-kasse jms valmistada.

Kuidas te kõike jõuate?

Tahaks jõuda rohkemgi - ideede puudust mul ei ole. Vahel tunnen ka ise, et mõte lippab mul kiiremini, kui käed järele jõuavad.

Disainer-etnograafi diplomi saite Kunstiülikoolist?

Kui täpne olla, siis Kunstiakadeemiast. Kõrgem kunstikool vahetas sageli nime. Õppisin disaineriks ja spetsialiseerusin etnograafiale. Oma suuna leidmisele aitasid palju kaasa graafik Kaljo Põllu korraldatud ekspeditsioonid.

Käsitöödoktor veel ei ole?

Eestis on tehtud ainult üks doktoritöö rahvusliku käsitöö alal - Ave Matsin kaitses kraadi muinasrõivastest. Küll aga on meil sokikannamagister Anu Pink, kes on välja selgitanud üle 200 erineva variandi, kuidas kootakse sokikanda. Ja Kristi Jõeste on kindamagister. Meil on palju noori pühendunud tegijaid, käsitöö on tõeliselt prestiižne.

Kas sama võib täheldada ka naabrite juures?

Soome disain on olnud läbi aegade väga heal tasemel, käsitöö traditsioonid nii tugevad ei ole. Tänu koolkondadele on meil püramiidi põhi võrratult laiem. Lätlased on tänu laulu- ja tantsupidudele hoidnud au sees oma ilusaid rahvariideid, rahvakunsti ja käsitööliitu neil aga ei ole, meie liidu esimees Liivi Soova aitab neil seda luua.

Kuidas suhtuvad käsitöösse venelased?

Venelased oskavad head käsitööd hinnata ja nad saavad aru, et see ei saa olla odav. Kui meie jõulud läbi saavad, on just venelased need, kes meie käsitööpoodidele käivet teevad. Nad ei osta iial siit matrjoškasid, mida pakutakse iga nurga peal, vaid otsivad üles keldrid, kuhu meie poed surutud on.

Mõni ostja käib teie poes korduvalt? Rohkem on korduvaid külastajaid mardilaadal. Olen seal alati korraldanud töötoa, kus soovijad saavad väikseid loomi, põhiliselt kasse õmmelda. Viimane kord valmistasime 600 kassi nelja päevaga. Kasse tuli meisterdama ka üks noorpaar ja igal aastal teevad nad oma magamistuppa kaks kassi juurde. Kui nad abiellusid, olid pulmaauto kaunistuseks samuti kassid.

Kolmandat kassimeistrit neil veel pole?

Laps on neil veel liiga väike, aga küllap hakkab temagi kasse meisterdama.

Mida andis teile tekinäituse eksperdi roll?

Igal reedel muuseumile saadetud tekkide musterid ja tikandeid uurida oli puhas rõõm. Tänu nende vapustavatele värvidele ja mustritele sain jõulutunde kätte novembris.

Olete juba kaua Keila elanik?

Mu poeg on viiendat põlve keilalane. Minu vanavanaisa ehitas Tähe tänavale maja, omaaegne linnapea Johan Tähe pidas selle kuuris kanu. Mu vanaisa Vilhelm Sommer oli Keilas aednik.

Kui koolis käisin, elasin Tallinnas. Keilasse tagasi jõudsin viie aasta eest, suved veetsin varemgi siin. Esivanemate ehitatud majas elada on suur au, see toob kaasa ka rea kohustusi. Vana väärikat maja ei saa taastada ükskõik kuidas, õnneks pole abikaasale puutöö võõras.

Keilas meeldib?

Kui me sõpradega kokku saame, pakuvad jutuainet ka ummikud Pirita teel, pikad järjekorrad poekassades ja see, kuidas meeles pidada, missugusele parkimisplatsile auto jätsid. Meile on need teemad võõrad. Hindan Keila turvalisust kasvukeskkonnana - pojal on Lätte kool paraja jalutuskäigu kaugusel.