Interneti andmetel on teekond Tartust Omskisse 3499 km. Tatarka küla asus Omskist umbes 200 km lõunasse.

Lähimatest töökaaslastest kolhoosis

Haakijad, keda nende aastate jooksul, mis möödusid kolhoosis (võib nimetada isegi kodukolhoosiks, mida ta sel ajal oligi), oli üsna mitmeid. Oli tavaline tööpäev, töötasime kesakünnil. Piserdas pisut vihma, mis oli põua-aastail haruharva esinev nähtus. Traktorihaakes, nagu ikka, kaks viiekorpuselist atra. Haakijateks tütarlaps Šura Kornejeva ja noormees Griša Volotsenko. Tüdruk esimesel adral, poiss teisel. Esimene ader polnud päris korras, oleks vajanud väikest remonti, aga kiirel tööajal ei hoolitud mõnestki puudusest, vaid tuli edasi töötada. Nimelt adra põlluratas, mis oli samuti lülitusautomaadi ratas, võis adra väljalülituse korral oma normaalasendist tahapoole liikuda.

Seal aga istus Šura, seljas pikk ja hästi tugevast presendist vihmamantel. Ratas haaras istmelt tüdruku koos vihmamantliga. Suure kisa peale seiskasin traktori. Tüdruk oli rattal koos mantliga, mis pidurdas ratta, üks jalg ühel pool, teine teisel, harud nii laiali kui vähegi andis ja karjus nii nagu jõudis. Siinkohal ütlus, et karjus nagu ratta peal, täitsa kohane. Tahtsime teda rattalt maha aidata, aga ta ei lasknud, vaid karjus „Ne trogaite menja“(ärge puutuge mind). Algul kuuletusime, siis aga ei hoolinud keelust ja nähes, et verd pole, aitasime ta rattalt maha. Luumurdusid polnud ja välibrigaadis oli üks vanem naisterahvas öövalves, tema tegi ülevaatuse ja tõdes, et mingeid suuri vigastusi pole. Šura ise ütles hiljem naljatades, et rebis hargnemiskoha pisut avaramaks, aga haakijaks enam ei tulnud.

Meenub veel juhtum, mis oleks võinud õnnetusega lõppeda. Nii nagu kolhoosikorra puhul, ja tänapäeval sama olukord Eestis valdadega, nii ka tookord Siberis: käis väiksemate majandite liitmine suuremateks. Meie kolhoosiga liideti veel kaks majandit. Oma küla elanikkond oli enam-vähem teada, teiste külade aga mitte. Juhtus nii, et mulle määrati haakijaks võõras tüdruk. Töötasime mõnda aega, kui ühel päeval peale öist vahetust, ta magas välibrigaadi vagunis ülemisel naril, ku iäkki hakkas tõmblema, ajas suust vahtu välja ja kukkus narilt alla. Selgus, et ta oli langetõve põdeja. Saadeti kohe koju. Ei mäleta, kas vanematel oli teada tütre haigus või mitte. Paljud saatsid lapsed kolhoosi tööle, et leevendada pere rasket majandusolukorda.

Kõige kauem olid haakijateks Lida Mironenko ja Nadja Rastapsova. Olid noored tüdrukud ja eks ma ise olin ka kuskil kahekümne ringis. Noortele meeldib ikka vahetevahel hullata, siis tundub must ja tolmune töögi lõbusam.

Tööjärg kesakünnil Kazinka küla lähedal, välibrigaadi vagunelamu asus küla lähedal metsatukas. Kodus ma ei käinud mitu nädalat. Elasin looduslapse elu, käisin ennast pesemas lähedalasuvas väikeses järves. Sealsamas loputasin oma higiseid riidehilpe, oli ju kesksuvine kuumus, kehakatteid napilt. Eks peamine põhjus, mis sellise elukorralduse tingis, et must kiisu oli Anna ja minu vahelt läbi lipsanud. Seda juhtus viimasel ajal üsna tihti. Hakkasime üksteisele võõraks jääma. Talvel viibisin traktorijaamas masinate remondis, suvel samuti rännakud, pahatihti teistes kolhoosides, sest masinad kuulusid traktorijaamale ja saadeti tööle kuhu abi vajati.

Olid ikka ajad, kui meenutada, siis tundub ebatõenäoline olukord, mis tookord valitses. Traktorijaama kassiir tõi palgaraha välibrigaadi kohale. Temaga koos sama autoga kauplusemüüja või tont teab mis tegelane, kes müüs viina ja maiustusi. See on lausa uskumatu, mis toimus- igas külapoes tehti pudel lahti ja kallati soovijale vastav kogus, kusjuures mõõduklaasiks oli harilik kaheksakandiline teeklaas. Oskuslik kallaja võis poolest liitrist kallata kolmele mehele, igaühele kakssada. Jutulõng läks peateemast kõrvale. Siinkohal nimetan veel seda, et igas kaupluses napsisõprade teenindamine lõpetati 1954. aastal, kui algas suur uudismaade üleskündmine. Märjukest võis siis saada Omski linnast, sedagi talveperioodil, suvel kehtis kuiv seadus.

Tööjärg jõudis lõpule, remontisime traktorit sealsamas metsa all. Tüdrukud läksid heinatööle. Sõber Miša, kes oli traktoribrigaadi tankija-arvestaja, liikus ka vahetevahel ringi, ehkki masinad sel ajal seisid.

Ühel suvisel õhtul otsustasime minna vaatama, kuidas külanoored lõbutsevad. Eks suurem osa noortest olid juba tuttavad, kuna majandite kokkuliitmisest juba möödunud mõni aeg. Esmalt käisime, nagu tavaks saanud sellistel puhkudel, külapoest ka läbi. Tegime väikesed tropid ja võtsime kaasa midagi magusat. Muidugi paberosse, et mängida laia tegelast ja kostitada kohalviibijaid. Tantsuplatsil oli ka kiik, millel poisterahvad näitasid oma vaprust üle võlli ajamisega. Eks minagi olin täis kuraasi poes rüübatu tagajärjel. Samuti soov näidata eevatütardele, kui vintske vend olen. Üle võlli ajamisega juhtus nii, et kiik jäi seisma ülemises surnud seisus ja mina sadasin sealt alla, peaga vastu kiige võlli. Kulm oli ikka rullis ja verine, tüdrukud andsid esmaabi, aga see kõik oli väike viga, pidu kestis edasi kuni koiduni. Siis pidi igamees ,nagu kohalik komme nõuab, tüdruku koju saatma. Minule langes osaks mängida korralikku „paarubokki“(kaaslane või kavaler; paaru– paari ja bok - külg) ja saata koju mulle juba tuttav töökaaslane Nadja koos sinna juurde kuuluva tseremooniaga.

See tantsuõhtu ilmus üsna pea „külalehes“, kus oli üsna värvikalt mainitud minu käitumist ja lisatud küllaga vürtsi. Kui Nadja ühel hommiku läks heinapõllule tööle, siis kohtus seal maruvihase Annaga, kes oleks ta peaaegu hanguga läbi löönud. Siiski oli Nadjal õnnestunud olukorda selgitada ja rahu maa peale tuua. Sõnaosav selgitus on sellistel puhkudel alati teretulnud, pealegi kõnesolev sündmus toimus tunnistajateta.

Need oleks mõned meeldejäänumad juhtumid aastakümnete tagant. Nad kõik, enamasti tüdrukud, olid väga armsad, heasoovlikud ja lõbusad kaastöötajad. Hingesoojusega meenutan koosveedetud päevi noorusaegadest. Järgnev sügis jäigi viimaseks selles kolhoosis.

Elust suures vene külas Tatarka

Talvine remondiperiood möödus nagu alati: nädal traktorijaamas tööl, laupäeva õhtul kojusõit vastu tulnud hobutranspordiga; pühapäev puhkuseks ja kodusteks toimetusteks ja esmaspäeva hommikul jällegi tööpostile Tatarkasse.

Kõik talved, neid oli üsna mitmeid kui meenutada, olime üürilisteks kohalikes peredes. Harilikult oli kolhoosi esindaja ülesanne leida sobilik pere, kes oleks nõus pakkuma elamispinda koos toidu valmistamisega. Edaspidi, tutvudes kohalike oludega, oli võimalik omalgi see küsimus lahendada.

Ühes ja samas peres ma mitut aastat kostiliseks polnud, vaid igal talvel erinevas kohas. Põhjuseid oli mitmeid. Kas suurenes pere koosseis või vahetati elukohta, mida samuti tihti juhtus.

Üks talv on eriti meelde jäänud. Olime talvekorteris eestlaste juures, keda Tatarka külas oli üsna palju, lisaks need, kes talviseks remondiajaks ajutiselt elama asusid. Kõnesoleva maja peremees oli Kristjan Kurg, perenaine Liisa. Meid oli seal mitu eesti poissi, päris lõbus seltskond koos. Tagumine tuba oli täis ehitatud narisid, pererahvas ise ajas tagasihoidlikumalt läbi. Egas seal majas eriti mööblit polnudki, ainult kõige hädavajalikum.

Siinkohal tuleb meelde üks juhtum traktorijaamas. Oli 1953. aasta märtsikuu. Minul oli jalg paistes ja tööle ei saanud. Põdesin kodus Kure Liisa juures ning jäin sellest etendusest ilma. Eks meie suur juht Josif kolis teise ilma ning selle kurva sündmuse puhul korraldati traktorijaamas leinamiiting, millest kõik olid kohustatud osa võtma. Leinamiiting parajasti käis, kui elektrikeevitajal Lukk Raimondil, kes töötas töökoja kõige kaugemas eraldi putkas, nagu kurja kiuste, hakkas keevitustrahvo suitsema ja tossama. Raimo läks õudselt närvi ja tormas elektrikut otsima. Elektrik Kask Arno viibis aga leinamiitingul nagu kõik töötajad, kui Raimo sinna sisse sadas ja Arnot kutsus. Arno püüdis talle selgeks teha olukorra tõsidust, millest Raimo aga ei hoolinud. Lõpuks Arno, nähes, et Raimo ajab asja hullemaks, otsustas lahkuda. Poistel oli sellest päris suur pahandus, kuna mitmed mehed valasid pisaraid suure juhi surma puhul. Kinni küll kedagi ei pandud, piirduti noomitusega.

Edasi mõned meenutused vaba aja veetmisest. Tatarka eestlaste hulgas elas küllalt ka nooremaid, kellel omavaheline suhtlemine pikkadel talveõhtutel sobilik. Üsna Irtõši kaldal asus savionn, mida selle elanikud ja teisedki kutsusid Tondilossiks. Elanikeks Võnnu poolt pärit abielupaar koos oma kahe tütrega. Veel samas majas teine paar eakamaid elanikke, kellest meespool õhtuti harva kodus oli, kuna töötas öövahina erinevates kohtades.

Tondilossi kogunes talveõhtutel tihtipeale noorem seltskond aega veetma. Maja tagumine tuba oli ruumikam, võimaldades läbi viia mitmeid mänge ja tantsuõhtuid. Seltskond, peale minu, olid kõik vallalised. Aga poisid kutsusid mindki teiste hulka ja ega sellest keegi numbrit teinud, et olin perekonnainimene. Ainult Raimo, kes oli kõrge enesehinnanguga, paaril korral mind valusalt torkas, aga ju olin seda väärt. Üldiselt õhtud möödusid üsna lõbusalt. Ajaviiteks sellised mängud, nagu pimesiku mäng, mis mulle kuidagimoodi ei tahtnud sobida, kuna minul olid nii pehmed käed, mida ei kellelgi teisel. Sellest tingituna pidin üsna tihti esinema pimesiku osas. Vahetevahel korraldati tantsuõhtuid, kus pillimeheks Raimo oma akordioniga. Veel tegelesime kaardimänguga ja kõikvõimalike lauamängudega, vastavalt seltskonna suurusele.

Ega ei puudunud väikesed flirdid, mis selles eas paratamatud. Siiski tõsisematest suhetest üldiselt hoiduti, sest olime ju kõik Tatarkas ainult ajutised, talvised elanikud. Kevadel viisid teed-rajad jälle laiali kolhoosidesse.

Ühel õhtul lehitsedes žurnaali, mis laual, leidsin sellest sobivad värsiread ja asusin seda salmikusse kirjutama. Need värsiread on mul tänaseni meeles:„Ne zavjanet tvoja krasata,u prohhoževa kosta,solntse vstanet, novõi dennastanet.Nam opjat v pohhod pora.“(Ei närbu sinu ilu rändurilõkke ääres. Päike tõuseb, uus päev koidab. Meil jälle aeg on minna teele.)

Poeet oli selle luuletuse pühendanud pihlapuule, aga mulle tundus, et see sobib hetkel minu tundeid väljendama kunagistele Tondilossi peretütardele. Mõne aasta pärast kolisid nad uude elukohta küla teises servas, sest see savionn asus Irtõši kaldal ja ähvardavalt lähenes uhtorg.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin jällegi suhtlema oma rahvuskaaslastega, kellega Siberi-aastate algul vahekord jahenes kokkuklopsitud perekonna lagunemisele tõttu. Jäin siis omadest mahajäetuna kohaliku rahva hulka, leides viimaste poolt mõistvat vastuvõttu. Olukord oli, nagu öeldakse: „omadele võõras, võõrastele oma“. Nüüd, talviti suheldes oma rahvaga, leidsin tagasitee eestlaste hulka. Ununes kibestumustunne ja kogu elule vaatasin teise pilguga. Jahenesid ka peresuhted - mis põhjusel, seda ei oska ma tänaseni mõista. Möödunud on palju aastaid, mis oli mõttes tolleaegsel tuisupeal, on tagantjärele raske sotti saada.