Ettelugemine on algetapp teel raamatu juurde
Tegemist on ülemaailmselt omaks võetud kultuurinähtusega. Eestis „loeti ette" oktoobris juba 19. korda.
Teksti ettelugemine erineb ettekujutusest, mis tekib inimesel mõttes lugemisel. Lugemine on ju avalik, kuulajaid on suuremal arvul, lugejaks tavaliselt näitleja, raamatusõber või mõni pereliige, kuidas kusagil. Ettelugemispäev on ühtlasi austuseavaldus meie asendamatule sõbrale - raamatule. Ettelugemine on kooslugemine, millega kaasneb ka koosmõtlemine.
Ettelugemise akt ise süvendab ühtekuuluvustunnet ettelugeja ja kuulajate vahel. Parimal juhul aitab kooslugemine inimesel ennast välja lülitada argisest ümbrusest, tunda ennast ühise pere osana.
Ettelugemise idee tuli kunagi Rootsimaalt ning levis kiiresti ka teistesse riikidesse. Ameerika Ühendriikides korraldatakse isegi lugemisnädalaid. Ettelugemisel on ka oma varjatud taust või ka põhjendus: seda kasutatakse kirjaoskamatutele raamatu ettelugemiseks.
Ei ole välistatud, et sellel võib ka oma kasutegur olla, sest inimhulgas võib alati olla mõni huviline või teadatahtja.
Aga praktika näitab, et suurim kasu ettelugemisest on siis, kui kuulajaskonna moodustab lugemiskogemusega, emotsionaalselt vastuvõtlik ja mõtlemisaltis kooslus.
Eriti just koolieelsed lapsed moodustavad kuulajatena kõige tänuväärsema rühma, kellele lähevad ühteviisi korda tõelus ja mäng. Seda oli kogeda ka Kadrina valla raamatukogus toimunud ettelugemise päeval, kus peamise kuulajaskonna moodustasid lasteaia Sipsik lapsed.
Pisipõnnid ja kuulajad Ettelugeja, Kadrina valla volikogu esimees Jaanus Reisner (pildil vasakul) oli lugemiseks valinud Andrus Kivirähki lastelood, mis kohati lausa kummastava sisuga ja autorile omase mõistukõne sugemetega. Laiemas mõttes on tegu kaasaegsete muinasjuttudega või lihtsalt loitsudega.
Lugeja käitus „demokraatlikult", küsides vahetevahel ka väikeste kuulajate arvamust, nimetades loo pealkirja ja küsides: „Kas loeme seda?" Vastuseks kõlas üksmeelne: „Jaa!" Või: "Kas loeme veel?" Ikka: "Jaa!"
Detailirohked jutud, milles ka üksjagu lastepärast kujundlikkust, osutusid mõnel juhul kõige väiksematele kuulajatele üleliia raskeks, - kuulamine kippus hajuma, mõttelõng katkema. See-eest vanemad (5-6 aastased) lapsed kuulasid ettelugemist suure tähelepanu ja kaasaelamisega. Nende hulgas olid ka lapsed, kes ise juba kirjasõnaga tutvuse sobitanud.
Jutu „Villu ja kärbes" lugemise ajal tekkis dialoog lugeja ja kuulajate vahel, mis virgutas lapsi oma mõtteid avaldama. Jutu „Kohutav näts" lugemise eel tegi olemise põnevaks ettelugeja kommentaar: „See on üpris õudne lugu." Hiirvaikselt hakatigi seda „õudust" ootama.
Nagu Kivirähki tekstid ikka, nii sisaldasid ka etteloetud lastelood kõrvale veidi harjumatut sõnavara ja väljendeid (Tont oli seinu määrinud verega, säärekont ajas verist vahtu välja, kummitus on pissipotis, võimlemisõpetaja pistis nahka tahvlilapi jne), mille vajalikkuse üle võib muidugi polemiseerida, aga eks ole tegemist uue aja märkidega, mis ka „suures kirjanduses" juba üsna levinud.
Tänu lastepärasele ettelugemisele ja mõnusale üksteisemõistmisele sujus ennelõunane aeg kirjandustegelaste seiklusi kuulates imekiiresti ning andis kindlasti ka jutuainet Sipsiku rühmades.
