Vesiroosi õpilased aitasid lambad Hanikatsis laiule (Foto: Arne Ader) Eestielu

Selleaastastes tegemistes põimusid ootamatult hästi meie kooli uued õppesuunad loodus ja tehnoloogia ning meedia ja pärimuskultuur. Algselt peamiselt loodusega seotud tegevused on aja jooksul täienenud just meedia ja pärimuse poole.

Õnnelikud Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi õpilased kogusid juuli esimesel nädalal Arne Aderi, Tiit Leito ja Tõnu Õnnepalu õpetustel uusi teadmisi fotograafiast, looduskaitsest ja elust Hiiumaa laidudel.

Kuigi seekord oli keskkonnaklubi suvelaagri peateemaks loodusfoto, tegelesime fotograafia kõrval ka taime- ja linnuõppega, värvisime angervaksa, hobumadara, kellukeste, metsvitsa ja kärnoblikaga lõngu, meisterdasime puust ja vildist esemeid ning tegime laiul heakorratöid. Määrasime Saarnakil 132 taime- ja 30 linnuliiki. Taimede seas leidus ka selliseid haruldasi käpalisi nagu soo-neiuvaip, harilik muguljuur, kahelehine käokeel ja kärbesõis. Lindude hulgas kohtasime teiste hulgas merikotkast, rohukosklat ja hallhaigrut.

Ühel päeval viis tee meid naaberlaiule Hanikatsile. Seal jagas meile esimesi fotograafiaalaseid tarkuseteri tuntud loodusfotograaf Arne Ader. Ta toonitas, et töötada tuleks tähelepanu, mitte fotoaparaadiga.

Kui pildistaja ei saa aru, mis on tema pildil tähtis, mida teravustab ja oluliseks peab, siis ei saa sellest tõenäoliselt aru ka vaataja. Õpetustest jäi kõlama Arne mõte: „Pildista parimat võimalikku objekti ja parimat pilti sellest“. Kui teoreetilises osas palju uut ja üllatavat ei olnud, siis kompositsioonialaseid teadmisi saime juurde kamaluga. Arne Ader õpetas ka lihtsamate vahenditega fotovarustust koguma, ulatuvad ju mõnede tarvikute hinnad kõrgustesse. Saime teada, et ka tavaline lääts võib tuua pildile uusi nurki ning nussa-topsist ja vannitoakardinast võib kerge vaevaga ehitada enesele välgu „pehmendi“.

Huvitav oli kuulata Arne Aderi ja Tiit Leito arutlusi nende tehtud töödest hea foto saavutamise nimel. Näiteks olevat Arne oodanud tuhandete kormoranide vahel päevi õiget hetke. Tiit seevastu rääkis naljatledes, kuidas laiul asetsevad majad hästi pildile ei tahtnud jääda. Kuna kompositsioon oli tema arvates paigast ära, ehitas ta ühe sauna juurde. Nii paranes kompositsioon tunduvalt ning pilt sai ilusam.

Üheks huvitavamaks osaks suvelaagris oli Tiit Leitoga laiul rändamine. Ta oli 1972. aastal Hiiumaa laidude maastikukaitseala rajamise juures ning järgnevad 24 aastat töötas ta seal juhatajana. Nii on tal pea iga kivi ja puuga oma lugu. Kõige üllatavam oli hetk, mil Leito rääkis kohtadest Saarnakil, kus ta end eriti hästi tunneb. Kõik viis kohta olid ka meil läbi käidud ning tahes-tahtmata pidime nentima, et nendel kohtadel on tõesti oma vägi, millele me enne ei olnudki mõelnud.

Nüüd mandril olles meenutame seda aega ja neid kohti naeratava igatsusega. Aasta parim nädal möödus jälle liiga kiiresti.

Fakte Saarnaki kohta: Saarnaki on 136 hektarit suur, 3,3 kilomeetrit pikk ja 0,5 kilomeetrit lai. 1968 võeti Saarnaki laid kaitse alla. Viimane elanik lahkus laiult 1973. aastal.

Pilte loodusest: Arne Aderi fotod: www.loodusemees.ee ja Tiit Leito fotosid ja raamatuid: www.tiitleito.ee

Saarnakil ja Hanikatsil käisid: Inga Aalde, Stella Kuusemets, Loreida Purga, Siiri Tamm, Piia-Liisa Koll, Kata Maria Saluri, Ahto Peever, Jürgen Volmer, Peeter Koll, Eha-Mai Karu, Silja Pihelgas.

Suvelaagrit toetas: SA Keskkonnainvesteeringute Keskus KIK.