Kahala ja Ollepa: tervitusi valla äärekese pealt

Ääreala olla ei tähenda tingimata tühje korterma­ju ja mahajäetustunnet: oma kodukohast hoolivad inimesed, olgu selleks siis külaselts või sõpruskond, suudavad ühiste tegemiste abil nii mõndagi korda saa­ta. Korda tehtud külaplats või rajatud mänguväljak on kindlasti kenad näited.

Neljapäeva hommikul pool kümme on Kahala külas vaikne. Kuna tean, et kohaliku raama­tukogu hoidja ja samas ka Türi vallavolikogu liige Viivika Lepp ootab mind raamatukogus, mil­le asukohast mul aimugi pole, otsustan oma otsimisoskused proovile panna ja ilma kõrvalise abita sinna jõuda.

Tegelikult on Kahala Võhmast niiöelda kiviviske kaugusel, kahe asumi vahele jääb vaid põld, maja ja Järva­maa piiri tähistav silt. Pärast silti Kahala juba paistabki. Rõõmsalt triibulise külasildi järel jäävad paremale poole teed 1970.-1980. aastatest pärit kortermajad, vasakule paakümmend aastat varem ehitatud elamud, paar üksikut taluhoonet seisavad tühjalt ja meenutavad nukralt endiseid aegu.

Tööd leitakse kodukohast kaugemal

Korrusmajade vahele ma otsingud suunangi, tundub nii loogilisena, et mõnes kor­teris leiduks raamatukogule paslik koht. Paraku ei miskit, põnevaim leid, mille ühe kuuri tagant avastan, on pisut päevi­näinud tõukekelk. Kiri „Kahala-Jackass" kelguistmel annab tunnistust sellest, et vähemalt talvisel ajal siinsetel noortel te­gevusest puudust ei tule.

Kahjuks pole sellel hommi­kul näha ei vanu ega noori, ei olegi kedagi.

Ja raamatukogugi on tegeli­kult vaid ühe telefonikõne kau­gusel, lihtsalt sealsamas triibuli­se külasildi ja suurte kuuskede taga. Lisaks raamatukogule asub samas ka velskripunkt, kus kahel päeval nädalas võtab abi­vajajaid vastu perearsti õde.

Sel hommikul on tervise­kontrollile pääsu ootamas ka Kahala noorim elanik, viie­kuune Getter koos ema Kati Tõraverega. „Järva Teataja on mitmeid kordi Kahalast kirju­tades kasutanud ühte fotot, kus on noored emad oma lastega. Aga tegelikult selline elu meil siin ongi, palju noori emasid, kelle mehed või elukaaslased omale töö leidnud mujal Eestis või väljaspool seda," selgitab Viivika Lepp.

Kui pärin seepeale Katilt, kelle teinepool käib tööl Soo­mes, kuidas siis ühel noorel perel Kahalas elada on, arvab ta, et elada saab, kuigi kaalutud on ka päriselt piiri taha asumist. See, et seda siiani pole tehtud, ei ole Kati sõnul tingitud sellest, et sealne elukeskkond sobiv poleks.

„Pigem vastupidi, sotsiaal­ne kindlustatus, hea tervis­hoiusüsteem ja rahulik ümbrus tõotavad seal just laste jaoks paremaid tingimusi kui hetkel siin. Keeleõpe on ehk see, mis hetkel on pisut kolimisotsust edasi lükanud, aga sellestki saab tahtmise korral üle," arvab Kati.

„Me ei tunne ennast siin ääremaa elanikena, lihtsalt meie tõmbekeskus asub naabermaa­konnas," ütleb Viivika Võhma­le viidates. „Kui raamatukogu aknast välja vaadata, paistab koolimaja, kuhu siit kandist käib üle paarikümne lapse, kätte ära."

Ääremaa tunnet rõhutab tema sõnul pigem see, et koduvalla haridusekorral­dajad on selle omandamise kaugeltnurga lastele suhteliselt keeruliseks teinud. „Ühelt poolt on muidugi kena soov, et kõik vallas elavad lapsed saaksid haritud ka valla koolides, samas on meie kui lastevanemate ning ka laste jaoks raske ja kulukas sõita siit kolmkümmend kilo­meetrit Türile huviharidust omandama."

Kuid loodetavasti pole kooliskäimise mured need, mis valla servakese peal asuva küla inimesi heidutama peaksid. Vähemalt koolieelsele seltskon­nale on hiljaaegu kortermajade vahele kerkinud vahva mängu­väljak ja peatselt peaks sinna li­sanduma ka palkidest paviljon. Kus siis mujal kui ikka koduões on lapsele parim mängupaik.

Mahetoidu kokakool ja küünalde kaunistamine

Kahalast Ollepale on kaks ja pool kilomeetrit. Tuleb mui­dugi hoolega teeviitasid jälgi­da, muidu võib lihtsalt Ollepa asemel Villeveresse jõuda. Kui eespoolt hakkab paistma kõrge raudteetamm ja selle tagant kortermajad, siis teadke, et ko­he oletegi Ollepal.

Kõige esimese maja viima­sest trepikojast võib peale ma­jaelanike kõrvitsate ja purkide leida ka raamatukogu. Kenad remonditud ja valgusküllased ruumid on kohalikule rahvale nii lugemisvara hankimise kui ka kokkusaamiste kohaks.

„Oktoobris näiteks toimu­sid siin mahetoidu kokakool ja küünalde kaunistamise töötuba. Viimase teemaks oli lemmikraamatu kangelane," räägib Viivika. Koos temaga on raamatukokku külaelust pajata­ma tulnud Annely Meerbach, kelle pere asus Ollepale elama kuus aastat tagasi.

Elukohaks on Meerbachidel kunagise raudteepeatuse per­rooni lähistel asuv talumaja. Kunagise sellepärast, et täna­seks on tänu raudteeuuendu­sele peatus liikunud tükikese maad Võhma poole. „Arvesta­des sellega, et raudteel käimine on keelatud, tuleb meil nüüd jaama jõudmiseks teha kenake ring läbi küla," ütleb Annely.

Maja, kus Annely pere elab, kannab Kõrtsi talu nime. Pere­naise teada olevat seal kunagine viinapood ehk monopol asunud, sealt siis ka tõenäoliselt selline nimi.

Küla koos tegusa seltsiga

Meerbachide pere on alatine kaasalööja külaseltsi korraldatud üritustes, olgu selleks siis talgud, jaanipäev või suvelõpupidu. „Meil on siin mõned tühjana seisvad ja müügis olevad talu­majad, tore, kui mõni noor ja hakkaja pere siia omale kodu leiaks. Selline, kellel oleks huvi ja tahtmist ka külaelu elavdada-edendada," arutleb Annely.

Seda, et noored tee Ollepale leiavad, näitavat ka see, et viima­se viie aasta jooksul on Ollepasse elama asunud mitu peret, kus on kasvamas ka lapsi.

Viivika sõnul asutati Ollepa Külaselts 17. veebruaril 2006. „Külaselts kasutab külaplatsina endise Ollepa algkooli ümbru­ses olevat parki. Ühistegevus toimub omaalgatuse korras ning vabatahtlikkuse alusel. Esimene ühine külaplatsi võsast puhtaks raiumine toimus aga juba aasta enne külaseltsi moodustamist. See oli vahetult enne valdade ühinemist ja suurt ühisüritust "Kosjavoor"."

Külaseltsi tegemistest anna­vad põhjaliku pildilise ülevaate mahukad fotoalbumid raama­tukogus. Raamatukogu ise on Viivika ütlust mööda Ollepal alatest 1949. aastast. „Enne seda tegutsesid ümbruskonnas Rassi ja Pibari lugemisring ning Kaba­la-Rassi raamatukogu. Viimane toodigi 1949. aasta suvel üle Ollepale. Aastatel 1958-1995 oli Ollepa külaraamatukogu juhatajaks legendaarne Neida Rõuk, kes lisaks raamatukogu juhatamisele oli ka kohaliku käsitööringi eestvedaja, Ollepa külanõukogu saadik ning Kabala vallavolikogu liige."

Ringiga kodukülla tagasi

Raamatukogu töö aga võttis Viivika üle Neida minialt Evelt aastal 2005. Eve on alati valmis abistama teda nii nõu kui ka jõuga siiani. „Olen Ollepa küla elanik juba kuusteist aastat ja avastasin üsna hiljuti, et minu esivanemad on samuti Ollepa külas elanud. Jäljed sellest ula­tuvad aastasse 1795 ja nimeni Andres Raaga," räägib Viivika. „Tõeline äratundmisrõõm val­das mind, kui ma selle infoni jõudsin. Andres rajas oma kodu Kurlasse ja sellest Kurla kodust olen jõudnud tiiruga mina tagasi Ollepale."

Kusjuures just need Kurlas veedetud koolivaheajad ja suved panid Viivika sügavamalt mõtle­ma küla, külaelanike ja kooste­gutsemise rõõmude peale. Nüüd saab ta nautida neid rõõme koos Ollepa inimestega.
___________________________________

Kahala külas elas seisuga 01.01.2011 144 inimest

Ajalooliselt on Kahala kuulunud Liivimaa Pilistvere kihel­konda. Hiljem juba Paide rajooni ning Järva maakonna koosseisu.

Ollepa külas elas seisuga 01.01.2011 90 inimest

Kirjasõnas mainiti küla esimest korda 1599. aastal nime­ga Holubie. Mõis rajati siis XVII sajandi alguses

1926 rajati Ollepa jaamahoone

1955 avati Ollepal algkool, mis tegutses 1968 aastani

1959 moodustati kolhoos nimega Kalev. Selleks ajaks olid Ollepal olemas juba algkool, sidejaoskond, kauplus ja koorejaam. Edukalt töötas klubi