Kaitseliidu Läänemaa juhatus, keskel kapten Villem Väeden Foto: Vormsi Leht

1927. aastal kuulub Eestis Kaitseliitu 27 182 inimest,
mis moodustab 5,17 protsenti meeste arvust. Kõrgeim on siin Sakalamaa malev 6,93 protsenti ning
madalaim Petserimaa malev 1,55 protsendilise osalusega. Lääne malev on tagant teine 4,0 protsenti.
Petserimaal on teatavasti suur osakaal vene rahvusest kodanikel, Läänemaa
elanikest on 7,07 protsenti, valdade lõikes koguni 7,51 protsenti kodanikest rootsi rahvusest[1].

Selge
paralleel on olemas – mida suurem mitte-eesti rahvusest kodanike hulk, seda
väiksem osalusprotsent Kaitseliidus.

Vaadates eraldi Vormsi valda ning kaitseliitlaste suhet meeste arvu, näeme et
olenevalt Vormsi rühma hetkelisest suurusest kõikus kaitseliitlaste analoogne
protsent 1,5-3,0 vahel. Noarootsi puhul on sarnast statistikat keeruline välja
tuua, kuid tõenäoliselt ja eriti arvestades Kaitseliidu Lääne maleva suurust,
olukord oluliselt ei erinenud, kuigi Noarootsis oli lõimumine eestlastega
toimunud suuremal määral. Hoolimata sellest, et 1930. aastatel osalemine
Kaitseliidus aktiviseerus, pilt oluliselt ei muutunud. Tipphetkel oli Vormsi
üksikmerirühmas 37 meest[2].

Ainuüksi Eesti keskmist osalusprotsenti Kaitseliidus arvestades oleks pidanud
rühma suurus olema aga 60-80 meest. Seega võib väita, et rahvus mängis
vabatahtlikus riigikaitseorganisatsioonis osalemisel olulist rolli. Põhjuseks
oli siin kindlasti ka toon, millega võimukandjad ja Kaitseliidu juhid rahvast
kõnetasid ja seda eriti 1930 alguses.

Toonitati mitte ainult isamaalisust vaid eelkõige rahvuslust ja eestlaseks
olemise olulisust. Ehitati üles rahvusriiki ning erinevad pöördumised ei
arvestanud sellega, et teatud Eesti piirkonnad olid oma vähemusrahvuste
olemasolu tõttu pisut teises olukorras ning etteantud kujul skeemi väga ei
sobitunud.


Eestlasel olgu eesti nimi!

Näiteks kolmekümnendatel aastatel toimunud nimede eestistamiskampaania ajal
avaldab Lääne Maleva Teataja järgmise pöördumise: «Eestlasel olgu eesti nimi!
Vaadeldes maleva nimekirja paistab silma, et paljud meie pere liikmed veel
kannavad võõrapäraseid nimesid olgugi, et samas rahvus on märgitud eestlane.
Aeg on käes, kus iga Eesti poeg ja tütar heidab endalt ära meie endiste
orjastajate poolt antud võõrapärased nimed. Seepärast iga eestlane /.../ võtab
endale eestipärase nime. /.../ Kõik maleva pere liikmed, kes kannavad senini
võõrapäraseid nimesid heidavad need endast hiljemalt detsembri kuu jooksul. Uue
aasta võtame vastu puht Eesti perena, kus iga meie liige kannab ka eestipärast
nime»[3].

Kuigi see pöördumine oli justkui ainult eestlaste poole on selle käskiv
kõneviis ning pöördumiste rõhuasetused pigem konfrontatsiooni tekitavad. Ei
tohi unustada ka fakti, et kahekümnendatel aastatel toimus kohalike rootslaste
hulgas enda, kui rootslaste teadvustamine. Kuidas aga tundsid ennast
rannarootslastest kaitseliitlased lugedes soovitust olla «puht Eesti pere» võib
ainult aimata. On väheusutav, et sellised üleskutsed kasvatasid soovi
vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooniga liitumiseks. Vormsi rootslased oma
rootsi nimesid loomulikult eestistama ei hakanud, kuigi paar erandit siiski
oli. Vormsi orienteeruvalt 2500 elanikust olid 95 protsenti rootslased ja viis
protsenti eestlased. Kaitseliidu rühma koosseisu kuulus nii eestlasi kui
rootslasi. Rühma nimekirjad ei ole säilinud, kuid liikmeks võtmise ja
väljaarvamiste nimekirjade järgi oli rühmas umbes 80 protsenti rootslasi ja 20
protsenti eestlasi. Noor-, tegev- ja toetajaliikmete suhet välja tuua ei ole
võimalik. Esimesed toetajaliikmed on käskkirjas nimeliselt ära mainitud Lääne
Maleva pealiku käskkirjaga nr 23 27.06.1931, kui Vormsi üksikrühma malevlased
August Vilibert, Karl Väeden ja Leo Väeden viiakse üle tegevliikmete hulgast
toetajaliikmete hulka. Kõik kolm olid rahvuselt eestlased ning põhjuseks oli
ilmselt vanus. August Vilibert oli Vormsi üksikrühma pealiku Aleksander
Vilipere isa, Karl Väeden ja Leo Väeden tolleks ajaks juba erru läinud
Kaitseliidu Lääne Maleva pealiku, erukapten Villem Väedeni vennad. Karl Väedeni
abikaasa Louise Väedenist sai aga 1934. aastal esimene Naiskodukaitse Vormsi
jaoskonna esinaine[4], kelle
õde Marie Svensson (Bondartschuk) oli omakorda Naiskodukaitse Saaremaa
ringkonna esimene esinaine.

Nii eestlaste kui rootslaste puhul oli täheldatav asjaolu, et Kaitseliitu ja
eriorganisatsioonidesse kuulujatel olid omavahel tihti perekondlikud sidemed.
Tegemist oli omamoodi klubiga ning sinna astujad/ kuulujad tõid tihti kaasa
mõne oma sugulase või hõimlase. Seda oli hiljem näha ka Naiskodukaitse ja
Noorte Kotkaste rühma tekkel aga ka Kaitseliidu Vormsi merirühmas. Jälgides
nende meeste ja naiste hilisemaid saatusi aga ka perekondlikku tausta, torkab
Vormsi puhul silma, et tegemist oli keskmisest haritumate rannarootslastega,
kellel oli avaram maailmapilt ning kes olid suutnud seda pilti ka oma peredesse
viia. Tegemist oli ju ikkagi traditsioonides, ühiskondlikes ja soorollides
kinni oleva kogukonnaga, kus muutused juurdusid äärmiselt pikkamööda.


Vormsi Üksik Mererühm

Esimene kirjalikult fikseeritud dokument Vormsi üksikrühmast on teade Lääne
Maleva Teatajas septembris 1928. ilmutatud käskkiri 13. juulist 1928. «Maleva
Pääliku Käsukiri nr. 26 §10: Kaitseliidu laskemääruste §5 kohaselt määran
maleva allüksustesse alljärgnevad laskejuhatajad: I Haapsalu malevkond /.../
Vormsi rühmas 1 rühma päälik Johannes Ahlkvist ja malevlane Lars Stenroos»[5].

Vormsi rühm kuulus algselt I Haapsalu malevkonda (ka Linna malevkond), 1930.
aasta mais reorganiseeriti malevkond ja Vormsi rühma juriidiline staatus muutus
ning temast sai iseseisva majandusega üksikrühm. Senine pealik Johannes Ahlkvist
vabastati ja määrati uue pealiku Aleksander Vilipere abiks[6].

Ilma rühma dokumentatsioonita on keeruline hinnata, kas rootslase eestlase
vastu vahetamise üheks põhjuseks võis olla ebapiisav keeleoskus, kuna
üksikrühma staatus tõi kaasa ka olulise bürokraatia kasvu. Põhjus, miks Vormsi
rühm reorganiseeriti üksikrühmaks oli ilmselt see, et puht logistilistel
põhjustel oli ebaefektiivne saarel asuvat üksust mandrilt juhtida. Asjaolu, et
reorganiseerimine leidis aset vahetult enne senise Lääne Maleva pealiku, kapten
Villem Väedeni tervislikel põhjustel erruminemist augustis[7]
ja Vormsile suundumist, tuleks lugeda pigem juhuseks. Väedeni aktiivsemat
tegevust Vormsi Üksikrühma suunal ei ole dokumentidest näha, lisaks on rühm
võrreldes malevaga suhteliselt marginaalse suurusega üksus. Siiski ei saa
lõpuni välistada, et Vormsi rühma reorganiseerimine oli Väedeni teadlik samm
ning ta püüdis anda valdavalt rootslastest koosnevale üksusele suuremat
iseseisvust ning lootis läbi selle rühma tegevust aktiviseerida. Sellisel juhul
sai põhjus, miks Väeden ei astunud seda sammu varem vaid vahetult enne
lahkumist, olla teenistuslik või soov vältida süüdistusi kodusaare
eelistamisel. Kuigi Väeden oli eestlane olid tal tihedad sidemed Vormsiga ja
rootsikeelse keskkonnaga.

Rühma juhatuse protokollid ei ole säilinud, samuti ei ole pärast üksikrühma
teket koheselt näha, et juhatus oleks üldse valitud. Esimene märge juhatuse
valmisest pärineb Lääne Maleva pealiku käskkirjast 11 kuud hiljem 27.04.1931,
millega kinnitati Vormsi üksikrühma üldkoosolekul 29. märtsil valitud juhatuse
koosseis[8].
Üheteistkümnest võtmeisikust kolm olid eestlased ja kaheksa rootslased. Seega
vastab protsentuaalne suhe ligikaudselt rahvuslikule koosseisule Vormsi
Üksikrühmas, kuid tõenäoliselt oli see pigem juhus

Eestirootslaste tegevus Kaitseliidus ja Kaitseliidu Vormsi
üksikrühmas

Käskkirjade järgi tegeldi valdavalt laske- ja riviõppega. Osaleti üritustel ka
väljaspool saart, näiteks kohustati Vormsi rühma Linna kompanii koosseisus
osalema Eesti Vabariigi 11. aastapäeva paraadil 1929. aastal[9].
Üheks oluliseks sündmuseks pidi Vormsi rühmale olema ka Rootsi kuninga Gustav V
külaskäik Eestisse, mille puhul lükati vabariiklik kaitseliidupäev pisut edasi ning
toimus 26.-29. juunini. Kuninga vastuvõtu pidustustest ja paraadist Tallinnas
võtsid Linna kompanii koosseisus osa ka 15 malevlast Vormsi rühmast[10].

Usutavasti pidi see olema selle rühma üks kõrghetki, lisaks pöörati sellele
sündmusele erilist tähelepanu ka vabariiklikus Kaitseliidu ajakirjas Kaitse
Kodu. Laskeõpe oli läbi kogu rühma tegevuse võrdlemisi aktiivne. Heino Vilipere
mälestuste järgi oli igal mehel relv kodus. 1931. aastal alustati
kaitseliitlaste ümberrelvastamist, millest räägib Lääne maleva pealiku ringkiri
26.03.1931: «Päälikkudele ja malevlastele. Maleva on saanud esimese saadetise
jaapani vintpüsse, millede kaliiber on ümber puuritud inglise padruni peale.
Püssid on KL ülema poolt nimetatud «Kaitseliidu vintpüss 303»./.../ Saadud püssid
on maleva üksustele määratud: Vormsi rühm 2 tk. /.../Maikuus järgneb teine
saadetis jne. Kahe aasta jooksul saavad kõik päälikud ja malevlased varustatud
«Kaitseliidu vintpüss 303»ga. Üksuste päälikel püssid üksuse parematele
laskuritele välja anda ühtlasi puutumata tagavara inglise padruneid./.../».
Vormsi kohta kaks relva pole palju, aga olenevalt üksuse suurusest kõikusid
need numbrid ka teiste allüksuste puhul vahemikus kahest kümneni[11].

Vormsi lasketiirude asukoha kohta on olemas ametlikud dokumendid ja mälestused,
mis omavahel ei kattu. Heino Vilipere mälestuste järgi lasti märki Hullo-Rumpo
tee kõrval kaldal suunaga mere poole ning tuletornis teenistuses olnud mehed
lasid püssi otse Saxby majaka kõrval suunaga mere poole[12].

Kaitseliidu ülema ringkiri 17.05. nr.1155-R aga toonitab, et «Laskeplatside
seadus näeb ette, et KL laskeplatsid registreeritakse Peastaabis. /.../
Laskmisi uutel asutatavatel radadel võib alata pärast seda, kui laskerada on
Peastaabis registreeritud ja KL ülem laskeraja avamiseks loa annab. /.../ Seni
on registreeritud järgmised laskerajad: /.../ 7. Vormsi üksik merirühma Borrby
laskerada»[13].

Ka järgnev Lääne maleva Teatajas ilmunud kuulutus kinnitab, et laskeplats oli
Borrbys: «LM staap kuulutab käesolevaga «Laskeplatside Seaduse (RT 1938, 40,
367) alusel, et maleval on KL Peastaabis registreeritud ja laskmiseks avatud
järgmised kõrvalistele isikutele alaliselt suletud laskerajad:/..../ Vormsi
üksik mererühma laske rada, asukohaga Borrby küla juures mere rannal: Laskeraja
piirid ei ole eriliselt tähistatud. Laskerajale on välja pandud silt laskeraja
nimetusega ja ristamisi joonistatud sõjapüssidega. Laskmise ajal asetatakse
märkide joonele punane lipp»[14].

Ilmselt on tõesed nii mälestused kui ametlikus dokumentatsioonis kajastatu.
Edasi-tagasi teekond mõnest saare kaugemast punktist Borrbysse on üle
paarikümne kilomeetri, mis oli tolle aja liikumisvõimalusi arvestades pikk ja
ajamahukas ettevõtmine. Sellest lähtuvalt viidi väiksemaid laskeharjutusi läbi
ilmselt oma küla lähedal rannas ja suuremad ning ametlikumad laskeharjutused ja
võistlused toimusid atesteeritud laskerajal. Laskesport oli säilinud käskkirju
arvestades Vormsil stabiilselt au sees. Kuigi Lääne Maleva allüksuste
arvestuses kuuluti tulemuste järgi pigem keskmiste hulka, oli Vormsi rühmas ka
üksikuid väga häid laskureid, kelle saavutusi kajasti Lääne Maleva
lehekülgedel.

Suurem mõõn tabas laskesporti ja Vormsi rühma üldiselt septembris 1930. aastal,
kui rühmast lahkus korraga kuusteist meest[15].
Arvestades rühma suurust oli see ligikaudu pool nimekirjadesse kantud
isikkoosseisust. Kaks liiget arvati välja surma tõttu, ülejäänute põhjuseks oli
märgitud elukoha muutus. Siin ei saa tegemist olla näiteks ajateenistusse
minemisega, kuna selline põhjus kirjutati käskkirja vastavalt ka sisse. Samuti
toodi eraldi välja põhjus «omal soovil», mis tähendas üldiselt lõplikku
kaitseliidust lahkumist ning välja toodi ka põhjus, kui kaitseliitlane mingi
rikkumise tõttu organisatsioonist välja visati. Kõrvutades käskkirju erineval ajal
tundub, et määratlus «elukoha muutmise tõttu» võis tihti tähendada ajutist
nimekirjadest väljaarvamist. Kaudselt tõendab seda ka see, et mitmete meeste
nimesid, kes sellel hetkel lahkusid, on hiljem taas rühma nimekirjades näha.

Kas põhjuseks oli väljaspoole saart tööle minemine või õpingud, on raske
hinnata, kuid oma mõju rühma arengule sellisel massilisel minemisel oli. Igatahes
3.10.1930. peetud Lääne Maleva karikavõistlustel Vormsi ei osale. Kaudselt
tõendab mõõnaperioodi olemasolu Üksikrühmas ka Lääne Maleva teataja eest
tasumisele kuuluv raha, mis määrati allüksuste suuruse järgi. See oli Vormsil vaid
10 krooni, mis oli teiste Lääne maleva allüksustega väikseim summa. Keskmine
summa allüksuse kohta oli 25,75 krooni ja suurim 50 krooni[16].

Pärast ajutist mõõna saab nii kaitseliidu kui laskespordi areng Vormsis hoo
taas sisse. Viiakse läbi kontrollkogunemisi. Algselt oli kogunemiskohaks
Magnushovi mõis, hiljem Hullo vallamaja. Kontrollkogunemisi viiakse läbi ka
kombineeritult laskeharjutustega. Näiteks Haapsalu õppepiirkonna Vormsi
Üksikrühmale 1931. aastal suunatud kuulutus edastati kaitseliitlastele
järgmisel kujul: «29 märtsil kontrollkogunemine kõigile kaitseliitlastele ja
päälikutele Vormsi mõisas kell 10.00 Kaasa võtta kõik väljaantud varustus,
relvad, laskemoon. Peale kontrollkogumist õppus: relvade materiaal- osa, sihtimise
harjutused, laskmine.»[17].

Laskeharjutused 

1933. oli Vormsi üksikrühmas taas 29 liiget,
Lääne maleva karikavõistlustel osales neist 18 (protsenti). Parim laskur
Vilipere 62 silmaga. Vormsi platseerus üksuse üksiklaskuri silmade järgi 35
allüksuse hulgas 25. kohale[18].
1934.aasta nimekirjades oli tegevliikmeid juba 37. Karikavõistlustel osales 33
meest. Lääne maleva arvestuses võttis osa 41 allüksust, Vormsi platseerus 31.
kohale keskmise silmade arvuga 39,5. Parimad laskurid Vormsi arvestuses olid J.
Enkel 70, L. Ahlblom 68 ja A. Sjöström 64 silmaga[19].

Kuna tolleaegne laskesport oli terves Eestis väga populaarne ning üle maa loodi
arvukalt laskurklubisid, sealhulgas Kaitseliidu sees, siis oli selline loodud
ka Vormsil. Kuna aga klubi tegevuseks kriitiline inimeste mass polnud ilmselt
piisav, toimus 1. oktoobril 1933. aastal vähemate laskurklubide ühendamine ning
Vormsi Üksikrühma laskurklubi liideti Haapsalu omaga. Haapsalu laskurklubisse
loeti üleviiduks pealik Vilibert, Aleksander, pealik Oopkaup, Aleksander,
pealik Ahlkvist, Anders ja kaitseliitlane Fält, Hans44. Tegemist ei olnud
Kaitseliidu üksuse järjekordse reorganiseerimisega vaid Kaitseliidu sees
toimuva sporditegevusega, väljaõppe mõttes jäid need neli meest endiselt Vormsi
üksikrühma koosseisu. Ettevõetud sammuga tugevdati piirkondlikku suurimat
laskurklubi, et vabariiklikel võistlustel oleks olnud võimalik konkurentsis
püsida. Laskeharjutusi loeti oluliseks ning nendest osavõtt oli tungivalt
soovituslik ja sellega oli otseselt seotud ka õigus relva omada. Kohustust
laskeharjutustel osaleda toonitati suisa ekstra: «Õppeteade: Wormsi üksikrühm
12. september (1934) kell 8 Wormsi laskerajal karikavõistlused vintpüssist
laskmises /.../ Üksuste pealikutel esitada täpne oma üksuse nimekiri.
/.../Võistlustele peavad kõik nimekirjas seisjad kaitseliitlased välja tulema
ja võistlusest osa võtma.[20]»

Laskeharjutusi oli erinevat tüüpi – lasti nn klassikatseid kuid olulisemad olid
siiski karikavõistlused. Nende tulemustest selgus üksuse pingerida maleva
allüksuste arvestuses ning võimalik, et sellest võisid sõltuda näiteks relvade
eraldamise prioriteedid. Käesoleva töö tegemisel olid karikavõistluste tabelid
ainukesed, kust on võimalik välja lugeda üksusesse kuuluvate meeste arvu. 1937.
aasta tabelis on oldud koguni väga põhjalikud. Tabeli järgi oli tollel hetkel
Vormsi merirühma nimekirjas 20 liiget, neist tegevliikmed 55aastased ja vanemad
null inimest. Laskmistest võttis osa 13 meest, neist rindemehi ja noori 12
meest, sisekaitsemehi 146. Kasutades tänapäeva analoogiat võib välja lugeda, et
kuigi rühm oli väike, olid kõik alla 55aastased tegevliikmed, kes olid oma
kõlbulikkuse järgi reservistid ehk rivikõlbulikud või kutsealused (tolleaegne
termin rindemehed ja noored) ning ühe mehe kõlblikkusaste oli kõlbulik
piirangutega (termin sisekaitsemees).

Alates 1938. aastast laskurtabelid enam liikmete arvu kohta infot ei anna.
Võimalik, et põhjuseks olid ärevad ajad Euroopas. Kaitseliidu idee oli ja on ju
kogu maad kattev turvavaip, mille täpne asukoht ja koosseis ei oleks üldiselt,
sealhulgas ka võimalikule vastasele teada. Samas oli nii piirkondlike kui
avalike laskurtabelite järgi võimalik väga täpselt teada kaitseliitlaste arvu
ja asukohta piirkonnas, mis oli selgelt turvarisk. Tõenäoline, et
kolmekümnendate lõpus saadi sellest ka aru ning edaspidi väljendatakse osavõttu
mitte arvudega, vaid protsentides. Näiteks Vormsi Üksikmererühmast osales
maleva karikavõistlustel tabeli järgi 100 protsenti nimekirjadesse kantutest,
kuid rühma suurus jääb saladuseks[21].

Vormsi suurim taktikaline õppus leidis teadaolevalt aset 17.-18. juunil 1933.
aastal. Kaitseliidu peastaabi korraldusel viidi läbi dessantoperatsioon
Saaremaa rannikule kahepoolse taktikalise õppuse näol. Selleks formeeritakse
Lääne maleva baasil ajutine üksus, kus Vormsi üksikrühma 14 malevlast jaoülem
Anders Salini juhtimisel kuulusid 1. kompanii 2. rühma[22].

Lääne Maleva Teatajas ilmusid kohati teated kaitseliitlastest, kes arvati
organisatsioonist välja ebakohase käitumise eest. Selleks oli aktiivne
poliitiline tegevus (ilmselt osavõtt vapside liikumisest) aga ka salaviina
põletamine. Vormsi rühma kohta ühtegi sellist teadet ei ole. Tegelikkuses
tegelesid Vormsi mehed võrdlemisi aktiivselt salakaubaveoga – maksuvabalt toodi
riiki tekstiili, jalgrattaid, õmblusmasinaid, piiritust. Rahvasuus liigub neid
jutte tänapäevani, kummalisel kombel aga ei nimetata ühtegi nime ja
teadaolevalt ei ole kedagi sellise tegevuse eest ka karistatud. Omavahelises
vestluses samas tunnistatakse, et vestluspartneri vanaisa või sugulased sellega
tegelesid ning suudetakse ka kirjeldada, mida umbes maksuvabalt riiki toodi.
Tegemist tundub olevat kõigile teada olnud tegevusega ning näib, et kogukond
seda vaikimisi ka aktsepteeris. Kui tegemist ei olnud just piiritusega, siis ei
peetud seda ka seaduse rikkumiseks. Sellega olid kursis isegi lapsed. Heino
Vilipere on oma mälestustes rääkinud, kuidas nad lapsena mängisid
salakaubavedamist. Toimus see liivakastis või muus sarnases kohas ning seisnes
selles, et mängijatel olid männikoorest tehtud purjekad. Salakaubavedajal olid
purjekal ka pihlakamarjad (mis imiteerisid salakaupa) ning tema ülesanne oli
oma last enne liiva sisse peita (ehk üle parda lasta), kui kontrolli ja oma tagumise
purjekaga temani jõudis[23].

Kas saarel võis olla tegemist koguni meeste ringkaitsega, millesse olid läbi
passiivse tegutsemise segatud ka kohalik politseinik ning tolli formaalsusi
täitma pidanud mereside ülem, ei ole võimalik kinnitada, kuid küsimus väärib
edasist uurimist. Küll aga tundub selles valguses kummaline Vormsi rühma
pealiku vahetus, mis 1936. aastal aset leidis. 1934. aastal algas Eestis
aktiivne merekaitseliidu loomine. Sarnast üksust kaitseliidus varem ei olnud.
Avalikkust ettevalmistav töö algab juba 1933. aastal, kus leitnant Kokku
tutvustas merekaitseliidu võimalusi Kaitse Kodu 14. numbris, samuti soomlaste
ning inglaste sarnaseid kogemusi[24].
Esitleti ka merekaitseliidu tegevuskontseptsiooni, väljaõppe aluseid ning
põhimõttelist struktuuri. Läänemaal algas tegevus jaanuaris 1934. aastal, kui
Haapsalu kompanii nimetati ümber Haapsalu meredivisjoniks[25].

Oma koht uues struktuuris oli ette nähtud ka Vormsi rühmale. Mais 1934. aastal
kinnitab kaitsejõudude ülemjuhataja täiesti salajaseks klassifitseeritud
dokumendi nimega «Merejõudude sõjaaegne vaatlusteenistuse ja sadamate kaitse
organisatsiooni ja ülesannete kava», mille on allkirjastanud merejõudude
juhataja W. Grenz. Selle järgi oleks rahuaegne Haapsalu mereside rajoon
jaotatud sõjaajal kolmeks: Haapsalu, Saaremaa ja Pärnu rajooniks. Haapsalu
rajooni oleks kuulunud ka Vormsi meresidepost ühes valvepaatidega, kusjuures
rahuajal oleks kohal olnud vaid meresidepost, mida sõja ajal oleks täiendatud
kahe valvepaadiga. Merejõudude staabi poolt olid kirja pandud ka üksuste
komplekteerimise põhimõtted ning ülesanded, mida merekaitseliit oleks pidanud
täitma sõja korral. Merekaitseliidu peamised ülesanded oleksid olnud kogu
rannakaitse, vaatlus- ja sideteenistus ning sadamate kaitse. Lisaks
kontrolltraalimised, miinide veeskamised ja vajadusel purustustööd[26].
Avalikkusele suunatud infos ollakse oluliselt ambitsioonikamad – Kaitse Kodus
kirjutatakse koguni allveelaevade vastu võitlemisest, laevakolonnide
konvoeerimisest ja farvaatrite traalimisest[27].
Tegelikkuses vajalikud vahendid puudusid või ei olnud ülesannete täitmiseks
sobilikud.

Täiesti salajases merejõudude staabi aktis 7. veebruaril 1935. aastal on olemas
pöördumine merelaevastiku divisjoni ülemale, milles kirjutatu peegeldab
tegelikku olukorda reaalsemalt: «Esitan siinjuures tegevuse aruande ühisõppuste
kohta koos merekaitseliiduga. Ühtlasi arwan, et sarnasel kujul õppuste
korraldamine pole otstarbekohane, kuna selgus, et traalimist ja miinide
veeskamist on läbi wõetud ka seal, kus polegi minööre. Ainult kalameeste
silmaringi laiendamiseks neid wälja õpetada loen mitteotstarbekaks, sest nende kalapaatidega
ei saa miinisid weesata ega traalida. Lisa: aruanne. Leitnant (loetamatu)»[28].
Kaitseliitlasteni või avalikkuse ette sellised hinnangud loomulikult ei
jõudnud.


1 Kaitseliidu 1926 aasta aruanne. (1927, juuni 15). Kaitse
Kodu 12, lk. 447.

2 1934. a. Karikavõistluse tulemused vintpüssidest. (1935,
jaanuar). Lääne Maleva

Teataja, 1/2, lk.11.

3 Narits, K. (1936, november 19). Eestlasel olgu eesti nimi!
Lääne Maleva Teataja,

20/21, lk 297.

4 Käsukiri Lääne malevale nr. 24. (1934, mai). Lääne Maleva
Teataja 9/10.

5 Lääne maleva pääliku käsukiri nr 26. (1928, september).
Lääne Maleva Teataja, 2.

6 Maleva pääliku käsukiri nr 15. (1930, mai). Lääne Maleva
Teataja, 9.

7 Maleva pääliku käsukiri nr 31. (1930, august). Lääne
Maleva Teataja, 15.

8 Lääne maleva pealiku käsukiri nr 16. (1931, mai). Lääne
Maleva Teataja, 7/8.

9 Lääne maleva pääliku korraldus. (1929, veebruar). Lääne
Maleva Teataja, 4.

10 Lääne maleva pääliku ringkiri nr.408. (1929, juuni).
Lääne Maleva Teataja, 11.

11 Lääne maleva pääliku ringkiri päälikutele ja
malevlastele. (1931, märts). Lääne Maleva

Teataja, 5-6.

12 H.Vilipere videointervjuu T.Viksile, 11.jaanuar 2014.
Säilitatakse T.Viksi erakogus.

13 Narits, K. (1938, juuni) Üksuste pealikutele ja
laskejuhatajatele. Lääne Maleva Teataja,

12, lk.117.

14 Kuulutus. (1939, september). Lääne Maleva Teataja, 15-16,
lk.144.

15 Maleva pääliku käsukiri nr.43. (1930, oktoober). Lääne
Maleva Teataja, 19.

16 Protokoll nr.21. (1930, oktoober). Lääne Maleva Teataja,
19.

17 Maleva õppe- ja tööpäevad 1931. a. märtsis. (1931,
veebruar). Lääne Maleva Teataja,

3-4.

18 1934. a. Karikavõistluse tulemused vintpüssidest. (1935,
jaanuar). Lääne Maleva Teataja,

1-2.

19 Kaitseliidu Lääne maleva pääliku käsukiri. (1934,
jaanuar). Lääne Maleva Teataja, 1-2.

20 Laurman, T. (1935). Õppeteated. Haapsalu õppepiirkond.
Vormsi üksikrühmale. Lääne

Maleva Teataja, 7-8.

21 Maleva 1937. a. karikavõistluste kokkuvõte. (1938,
veebruar). Lääne Maleva Teataja 3-4.

21 Maleva 1938. a. karikavõistluste kokkuvõte. (1939,
veebruar). Lääne Maleva Teataja 3-4.

22 Lääne maleva pääliku käsukiri nr.18. (1933, aprill).
Lääne Maleva Teataja, 7-8.

23 H.Vilipere videointervjuu T.Viksile, 11.jaanuar 2014.
Säilitatakse T.Viksi erakogus.

24 Kokk, R. (1933, juuli 29). Merekaitseliidu asutamise
võimalusi. Kaitse Kodu, 14, lk.

420-421.

25 Lääne maleva pääliku käsukiri nr.4. (1934, jaanuar).
Lääne Maleva Teataja, 1-2.

26 Kaitsevägede staabi ülemale. Täiesti salajane.
Merejõudude juhatajalt. (1935).

ERA.527.1.1571.

27 Kokk, R. (1933, august 31). Merekaitseliidu asutamise
võimalusi meil. Kaitse Kodu,

15-16, lk.463-465.

28 Merelaewastiku divisjoni ülemale. Salajane. (1935). ERA.527.1.1571.