Türi Rahvaleht

Päikesepaistelisel püha­päeval, kui võtan ette sõidu Kurlasse, on mul meeles Tiina Lohuri õpetussõnad, et sõites Kurla ristist edasi Pilistvere poo­le, tuleb Kurla kunagise kõrtsi­hoone juurest keerata vanale Viljandi maanteele.

Kruusatee, mis kõrtsihoone juurest küla vahele suundub, olevat tõesti olnud vana Viljandi maantee, enne kui teed sirgeks tõmmati ja talude juurest eemale toimetati.

Tiina ja Jaanus Lohur, Ants Vaasma ning Aina Lee on sätti­nud ennast koos minuga Kurla külaplatsi katusealusesse istu­ma. Tiinal, Jaaanusel ja Antsul on pooleli kartulisorteerimine, Ainal toimetused suvekodus. Saame kokku selleks, et küla elust-olust rääkida.

Vanaisa oli Kurlas kõrtsmik

Ants Vaasma on sündinud siinsamas külas 1939. aastal. Tema mäletab sedagi, kuidas kuivati, kuhu hetkel külaseltsile koda rajatakse, põles ning kuidas Saksa väed 1944. aastal siitkau­du taganesid. 1949. aasta sai saatuslikuks ka Antsule, Siberis­se küüditati kogu pere, vaid isa, kes sõja lõpust peale metsavenna elu oli elanud, pääses.

„Minu vanaisa oli Kurlas kõrtsmik. Eks ta siis natuke ikka õllevahu pealt teenis, et suutis siia kaks talu osta ja neile korralikud hooned ehita­da," meenutab Ants. „Paljud hooned said esimesel sõjasuvel muidugi kõvasti kannatada, kui siin taanduvate venelaste ning edasitungivate sakslaste vahel tulevahetuseks läks."

Antsu isa, kes 1944. aastal viljalõikuse ajaks Peipsi äärest sõdurina koju lubati, enam tagasi ei läinudki. 1949. aasta küüditamise käigus läks ta met­savennaks ning tuli metsast välja alles pärast Stalini surma 1953. aastal. Kuna temal veresüüd ei leitud, pääses ta ka vangistusest ning hakkas peret Siberist tagasi nõutama. "Meie jõudsimegi tagasi 1956. aastal. Pärisin isalt ikka hiljem mõned korrad sõja ja metsavendluse kohta, aga tema ütles alati, et mida vähem tean, seda kergem on elada."

Põllupidamine on hääbunud

Tiina ja Jaanus Lohur on elanud Kurlas paarkümmend aastat. Oma praeguse kodu said nad kingiks Antsult, kes on Jaanusele sugulane. „Kui alguses sai ikka proovitud põllumajan­dusega tegeleda, siis tänaseks on jäänud veel heinategu ning oma pere tarbeks köögivilja ja kartu­lite kasvatamine. Viimaseid sai tänavu vähem maha pandud kui mullu, saak oli aga tublisti parem," naerab Jaanus.

„Eks üheksakümnendate alul, siis kui talud ja maad tagas­tati, prooviti pea igas majapida­mises ennast põllumajandusega toita ning karja pidada, tänaseks on see kõik hääbunud, hea kui küla peale ükski lehm on. Nüüd on pea ainukesed loomad külas vaid lemmikloomad," lisab ta.

Ka praegune külaplats koos jalgpalliväljakuga asub Tõnuri talu maadel. „Pole mõtet ehitada uhket platsi kuhugi metsaserva, seal see võib-olla lõhutakse ja jääb unarusse, seda enam, et kuidas sinna näiteks elektrit ja vett vedada. Oma kodu lähedal on need mured lihtsamini lahen­datavad ja asi pidevalt ka vaate­väljas," arvab Jaanus.

„Tegelikult on paljudki asjad, mis siin ehitatud või korrasta­tud, tehtud just talgute korras. Külas on oma tuumik või siis nn sõprade selts, kes sagedamini koos käib ja asju käima lükkab, viis aastat tagasi sai selle põhjalt moodustatudki külaselts KU­ME. Traditsioonilised sündmu­sed on jaanituli, külade kokku­tulek ja jalgpalliturniir. Rõõm on sellest, et külaseltsi kuulub igas vanuses inimesi ja ürituste korraldamisel osalevad meelsasti ka noored.

Elame nii-öelda ääremaal Eestimaa südames. Kõik või­malused siin iga päev hakkama saada on põhiliselt neil, kes suudavad tööd ja leiba hankida väljaspool koduküla või valda," selgitab Tiina.

„Kui tahad kuhugi minna, jääb loota enamasti oma trans­pordile, seda enam, kui soovid, et lapsed pääseksid kooli või huviringidesse. Aegamisi ongi külad niimoodi tühjenenud, vanad lähevad manalateele, noo­red maale tulla ei taha. Kui tule­vad, siis juba need, kes hindavad seda kui võimalust linnakärast kaugemale pääseda."

Üheks, kes just suviti roh­kem Kurlas viibib, on türilane Aina Lee, kes aastaid tagasi ostis Raaga talu. Tegelikult on Aina Kurla ajaloo jäädvustamisel teinud ära suurel hulgal tarvilik­ku tööd. Tema on see, kes on kokku kogunud pildimaterjali iga Kurlas asunud majapidamise kohta eraldi.

„Tänaseks on külaseltsi ko­dulehele üles saanud virtuaalne pildialbum kogutud materjali­dest, samuti on kõik lehed ole­mas ka kiletatuna. Viimane on eriti hea muidugi üritustel, siis ei pea ootama oma järjekorda, vaid igat lehte saab uurida eraldi," ütleb Aina.

Nii mõnigi on Ainale arva­must avaldanud, et tegelikult võiks ju kogutu põhjal välja an­da lausa raamatu. „Seda mõtet tasub kaaluda. Hetkel on veel osa materjale puudu ning ole­masolev täieneb pidevalt. Kui kõik ühel hetkel paigas ja leidub toetajaid, ehk saab see kogutu ka tõesti raamatuks," arvab ta.

Kui Kurla rahvas tööde-tege­miste juurde tagasi lubatud, teen kõrvalepõike veel naaberkülla, Meossaare kabeli juurde, kus mind ootavad Andres Lindmäe ja Martin Pajur. Kabel nimelt asub Andrese maadel ja Martin on taluomanik, kes aeg-ajalt ka kabeliümbruse korrastamise eest hoolitseb.

Kabel oli aastaid võsas

Meeste jutust selgub, et Ka­bala mõisnikud lasid oma pere­konnale mõeldud sakraalehitise püstitada XIX sajandil. „Huvitav on see, et kui toona oli ümber­ringi mets, suutsid nad üles leida ümbruskonna kõrgeima punkti, mis nüüd põldude vahel kenasti silma paistab," arutleb Andres. „Kunagi viis kabeli juurest mõi­sani kaseallee, millest tänaseks on alles vaid üks puu."

„Nõukaajal jäid kabel ja seda ümbritsenud aed unarusse ning võsastusid, värava lähedusse rajas kolhoos siloaugu. Alles eel­misel aastal korraldatud talgute ja kabeli ennistustöödega ilmus see taas vaatajate ette," lisab Martin.

Meeste sõnul oli ennistamise eesmärk mitte kabeli taasta­mine, vaid selle säilitamine, mis hoonest veel alles. „Kabala viimaste mõisnike Taubede su­gulased on käinud küll siin, kuid kalmistu ja kabeli korrastamise vastu pole nad huvi tundnud. Tööd tehti ära talgute korras ja toetusrahade abil," teavad nad rääkida. Taastamist vajaks kindlasti ka ümbritsev kiviaed, mille pinnal võib paaris kohas veel näha graniidikildudega kau­nistatud originaalkrohvi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mõlemas külas elavad ja toi­metavad inimesed, kes tõsiselt muretsevad küla kui kogukonna ühe osa käekäigu eest. Külaseltsi tööd on tunnustanud kohalik omavalitsus, andes Türi valla Aasta Küla 2008 numetuse. Järvamaa Arenduskeskus andis 2010 KUME külaseltsile Järva­maa parima MTÜ tiitli.

See külades veedetud päev oli kena nii ilma kui ka inimeste poolest.
_____________________________________________________

KURLA KÜLA

Kurla küla on esimest korda mainitud 1599. aastal Pilist­vere kihelkonna ürikutes. Ajalooliselt ongi küla kuulunud Pilistvere kihelkonda, Viljandimaa ja Liivimaa koosseisu.

Enne II maailmasõda oli külas 56 talu, tänaseks on neist alles 26, püsivalt elatakse umbes pooltes.

1. jaanuari 2011 seisuga elas külas 43 inimest.

MEOSSAARE KÜLA

Meossaares asus Kabala karjamõis, mida hiljem kasutati ka koolimajana. Selles hoones elas pikka aega üks Eesti antiikmööbli pühendunumaid kogujaid Leonhard Vene.

1. jaanuari 2011 seisuga elas külas 55 inimest.



KUME KÜLASELTS

Asutati 4. novembril 2006. aastal. Praegu kuulub seltsi 31 liiget. Külaselts kasvas välja märtsis 2006 asutatud Kurla ja Meossaare külaseltsingust. Ühise tegutsemissoovi põhjus oli elu külas paremaks muuta, külaelanikke ühi­se tegutsemise abil ühendada, uurida ning jäädvustada külade ajalugu ning elavdada ühistegevuse traditsioone.

KUME külaseltsi tegemistest saad lisateavet veebiaadres­silt www.kume.ee