Kärt Kelder: Maal elamine on väärtus, mida peab alles hoidma

Mingi aeg ringles sini-valges internetiavarustes plakat, kus oli kirjas: "Regionaalminister Siim Valmar Kiisler kutsub: "MINGE MAALE ELAMA!" Maal pole: lasteaedu, koole, perearste, tuletõrjet, postkontoreid, liinibusse, kauplusi, pangaautomaate."

Kuigi tol hetkel tundus niinimetatud "üleskutse" kohati isegi koomiline, pani neli päeva Valgamaalmatkakott seljas ringi sõitmine tõsisemalt mõtlema nii mõnelegi aspektile, mis puudutab maainimesi ning nende elu. 

Maal kostus inimestelt, et kui toit laual ja lastel õnnelik naeratus näol, siis rohkemat polegi vaja. Poetati ka mõni sõnake, milles peegeldus mure maa-elu edaspidise käekäigu pärast. Valupunktiks olevat vanematele eelkõige lastele pakutavad võimalused, sealhulgas ka tööpuudus ning toidukaupade saadavus ja hinnad.

Mitmed maakoolid on nüüdseks suletud. Kuigatsis suleti kool juba rohkem kui kümme aastat tagasi ning ümbruskonna lapsed käivad kodunt üldjuhul kas Puka gümnaasiumi või Keeni põhikooli. Viimase puhul on valida, kas minnakse edasi Puka või Otepää gümnaasiumi või veelgi kaugemale. Õppijate arv Puka gümnaasiumis on seejuures aga langenud. Kui 1999 õppis koolis ligikaudu 200 õpilast, siis tänavu on õpilaste arv langenud 120-ni. Ühelt poolt tingib seda laste sündimus mingil konkreetsel perioodil, teisalt aga pole saladus see, et paljud pered on kolinud nüüdseks linna. Seejuures tundub valik mõnele perele paratamatu, sest keegi oma kodukohta ning inimesi otseselt maha jätta ei soovi. Nii mõnigi pereema tõdes, et linn neile ei meeldi ning maal elada on tunduvalt parem.

Positiivsemaks pooleks toodi välja privaatsus keset põlde ja metsi. Maal saavad inimesed rahulikult oma aias kõndida, ilma et naaber üle plangu nende tegevust pinevalt jälgiks või teha remonti kas või keskööl,  sest ülemisel ja alumisel korrusel elab võõraste asemel nende oma pere või loomad. Seejuures on ka rattateed paljudes kohtades korralikud, et vajadusel ohutult ja kiiresti valla keskusesse veereda. 

Lastele ei soovita siiski sama

Kõik vanemad aga lastele tallu jäämist ei soovita. Seejuures pole asi niivõrd hariduse kvaliteedis, sest maakoolidega ollakse rahul, kui elukvaliteedis. Leiva lauale teenimine pidavat raske olema. Kartes olukorra püsimist sellisena nagu see hetkel on ning soovides võsukestele kergemat, paremat elu, julgustatakse lapsi suurtematesse keskustesse ning isegi välismaale minema.

Noortel, kes otsustavad aga maale jääda või linnakoolist tagasi kodukohta pöörduda, tekib kohe küsimus, kust tööd leida. Loomulikult on olemas igasuguseid projekte, millega raha taotleda nagu näiteks PRIA. Samas ei saa eeldada, et kõik maal elavad noored-vanad on või peavad olema ettevõtlikud, oskuslikud projektikirjutajad.

Vaja on taludeväliseid töökohti

Aga miks ka mitte julgustada paljusid ettevõtteid liikuma keskustest just maakohtade suunas. Samuti võiks jätkata aktsiooni "Talendid koju" stiilis "Talendid maale". Asi pole selles, et maal ei leiduks töökaid inimesi. Vaja oleks pigem taludeväliseid töökohti, sest kõikidele vilja või loomade kasvatamine leiba lauale ei too. Seejuures ei pruugi inimesed olla alati kursis võimalustega, millest pakkumise korral kinni haarata. Loomulikult on siinkohal risk, et inimesed, kellel pole tükk aega tööd olnud, ei tahagi enam ametipostile asuda. Samas, kas mitte pole sama lugu linnades. Tõsiasi on see, et töökohti oleks vaja tekitada eelkõige selleks, et maapiirkonnad noortest tühjaks ei voolaks.

Maal on iive suurem, aga...

Tõsi on ka see, et masu ajal kärbitud valdade eelarved pole majandustõusuaegsele tasemele jõudnud. Vähenenud võimalustega on aga soodsaid tingimusi maa-inimestele ja nende peredele raske luua. Eriti jäi meelde Puka vallavanema Heikki Kadaja öeldu, et maal on iive kõige suurem, kuid kui siia ei investeerita, siis ega lapsi juurde tule, pigem lahkub mujale õnne otsima. Kadaja mainis veel, et Puka vald tahaks luua lastele samu võimalusi, mis linnas, kuid selleks läheb aega, sest raha pole.

Iibe positiivse suuna kohta pole kahtlust. Kõik pered, kellega õnnestus matka ajal vestelda, olid mitmelapselised. Kolm kuni kaheksa last polnud probleemiks, sest võsukesed pidavat teineteist ise kasvatama. Maale jäämise võimalikkuse kohta oli lastel aga vastakaid seisukohti. Mõned tahavad jääda, teised on otsustanud minna. Need, kes lähevad, põhjendavad seda taaskord võimaluste ning töö puudumisega. Jääjad loodavad õnnele või unistuste täitumisele. Viimaste purunemisele ei taheta mõelda.

Aga kui juhtub midagi tervisega?

Andres Maimik mainis tabavalt oma kirjutises "Elu võimalikkusest maal" kolme faktorit, mis inimestega vesteldes ka meie kõrvu  torkas - eneseteostuse piiratus, kultuurilise mitmekesisuse puudumine ja kitsas suhtlusvõrgustik. Lisaks sellele on kitsas kohati käes ka arstiabiga. Mõnes kohas käib perearst kord nädalas, tal on mõnikord korralik järjekord tekkinud. Teises kohas käivad perearstid tihedamini, kuid vaheldumisi. Seejuures puuduvad külades pangaautomaadid ja/või tanklad, rääkimata apteegist. Tiina Oraste artiklis "Maa-apteeke ei tohi välja suretada" on öeldud, et kohati võib apteeker aidata hädas olijat samahästi kui pereõde. Vahe on lihtsalt selles, et ravimite saamiseks ei pea kaugele keskusesse sõitma. Kui juhtub midagi ohtlikku, siis võib iga minut olla arvel.

Külapood on kohalikele võõras

Lisaks, kui suvitajad nurisevad ehk külapoe kesise kauba üle, siis ümbruskonna inimesed ei pruugi osata oma seisukohta avaldada. Põhjus lihtne - nad kas ei käi siin üldse või külastavad külapoodi harva. Pigem sõidetakse kord nädalas kaugemale linna, aetakse korda vaja minevad kohustused ning ostetakse varuga toitu kappidesse, sügavkülmikutesse. Ka paarikümnesendine hinnavahe loeb ning kodupoodide patriotismist saab juttu olla alles siis, kui maarahval on olemas kindel töö ning miinimumist kõrgem palk. Teine võimalus oleks välja mõelda süsteeme, mis võimaldaksid kodu- või külapoodidel hinnad samad või soodsamad hoida kui suurtes marketites. Viimane vajaks eeldatavasti juba riigi sekkumist.

Loomulikult on maal ka palju positiivset. Valgamaa kogemuse põhjal julgen väita, et rahvas on siin sõbralik, avatud ning külalislahke. Suvel maal käimine on ka linnainimeste seas meeldivaks kohustuseks kujunenud. Kes läheb niisama sõpru-sugulasi külastama, kes oma suvilat kõpitsema ja aeda rohima, kes matkakott seljas loodusesse rändama. Selles pole midagi ka imestada, sest maal, kus enda akusid laadida, on tõepoolest värskem õhk, taevas sinisem ning ümbruskond rahulikum.

Maal elamine on omaette väärtus, mida Eestis alles hoida ning millesse investeerimisel aina rohkem mõtlema peaks. Seda nii noortele pakutava elukvaliteedi kui üleüldise rahva populatsiooni jätkusuutlikkuse mõttes.