Kiisa rahvas kohtus telemees Hannes Võrnoga

Hingedekuu 25. päeva õhtul oli Kiisa rahvamajas Huvitavate Kohtumiste Klubis külaliseks Hannes Võrno. Saalis oodanud ligi 40 huvilise hulgas oli lisaks kohalikele inimestele telemehe austajaid ka Sakust, Metsanurmest ja kaugemaltki.

Jutukas külaline rääkis, et elas esimesed poolteist aastat Harknas, siis kolis pere Rakverre. Seal käis ta koolis, lisaks kunstiringis, muusikakoolis, koolinoorte teatristuudios... Pärast põhikooli valis ta Tartu kunstikooli. Eesti riigis oli rahutu aeg. Võrno nägi, kuidas tema klassikaaslasi 1984. aasta jõulude ajal Kuperjanovi haual käimise eest koolist välja visati, kuid nägi ka 1987. aasta jõuludeaegset massilist kirikuskäimist. Võrnol endal oli meheks saamise aeg: kodust kaugel elades tuli sageli leida kompromiss kiusatuste ja kohustuste vahel. Oli ka tarkuse kogumise aeg -  koolis töötanud vanadelt meistritelt sai ta kaasa kaks tähtsat elutõde: kunst on oskus teist inimest vaikides kuulata, kuid kunst on ka see, kui suudad teise inimese näitust vaadata - ka siis, kui see ei meeldi.

Hannes Võrno õppis ERKI-s moekunsti, täiendas end aasta Saksamaal, töötas suhtekorraldajana Erapangas ja kindlustusseltsis Polaris, muutis Baltika moodsaks ettevõtteks, oli mitmes reklaamiagentuuris loovjuht... Töid-tegemisi on Võrnol olnud palju, kuid publik tundis huvi ennekõike koos Peeter Oja ja Tarmo Leinatammega tehtud „Kreisiraadio" vastu. Võrno sõnul sai kõik alguse juhusest: mehed vaatasid kolmekesi Leinatamme juures telerist suusahüppeid, keerasid hääle maha ja kommenteerisid võistlust ise. Jutt haakus hästi, oli väga lõbus. See õhtupoolik meenus Leinatammele ja Ojale, kui nad plaanisid hakata Kuku raadios saadet tegema ning Võrno kutsuti punti. Linnahalli suitsusest keldrist alguse saanud „Kreisiraadiot" tehti lusti ja rõõmuga 2004. aastani. Siis sai aeg otsa.

Külaline meenutas, kuidas Kiur Aarma tegi talle 1998. aastal ettepaneku teha koos „Kahvli" saadet. Võrnol telekogemus puudus, kuid kuna Aarma temasse uskus, mees proovis. Eeskuju võeti ühest sama tüüpi Soome saatest, formaat osteti põhjanaabritest saatejuhtidelt sisse mõne õlle eest. Väikese vahega püsis otsesaade ekraanidel 11 aastat. See oli väga kurnav, kuid samas nauditav töö. 

8 aastat oli Võrno saate „Kes tahab saada miljonäriks" juht. Ka see oli põnev töö - Võrno küsimusi ja vastuseid ei teadnud ja nii sai ta ise kogu aeg omaette mälumängu mängida. Saatekülalisi oli igasuguseid. Paljud olid põhjalikult valmistunud. Kuid oli ka neid, kes tulid stuudiosse lohakate riietega, juuksed sorakil, kingad puhastamata. Ja andsid saatejuhile tervituseks lõdva käe - seda viimast Võrno kohe üldse ei talunud ja vahel märkas ebasümpaatiat ka publik. 

Täna on Hannes Võrno Kaitseväe ohvitser - teavituskeskuse ülem. Ta toonitas Kiisa publikule, et on 20 aastat raha teeninud, rabades teles ja raadio, olles õhtujuht. Nüüd tahab ta kodumaad teenida. Ja teeb oma tööd südamega. Vaimustusega rääkis ta Huvitavate Kohtumiste Klubis, kui oluline on oma kodumaa heaks midagi ära teha. Ta kinnitas veendunult, et sõjavägi teeb poisist mehe. Väga sümpaatne oli soovitus võtta alati hääletavad sõdurpoisid auto peale - siis saavad noored mehed rutem koju, muidu aga veedavad tunde teel.

Huvitavate Kohtumiste Klubi õhtu venis haruldaselt pikaks, küsimused ei tahtnud kuidagi lõppeda. Lõpuks tuli rahvamaja kultuuritöötaja Marianne Õun külalisele appi - tuletas meelde, et Hannes Võrno tuli Kiisale otse töölt ja on väga väsinud. Muidugi kõlas ka seejärel veel paar küsimust...

Publikul oli huvitav, loodetavasti Hannes Võrnol endal ka.