Kohtumine Kadrina kirjandusklubis: mahukas looming räägib kirjaniku töökusest
Rohkearvulises eesti kirjanike peres on keeruline kedagi eriliselt esile tõsta või prioriteetseks pidada. Raamatuturg on rikkalik, autoreid tuleb juurde nagu seeni vihmaga.
Kuid üks tõde selle juures peab siiski paika: mida viljakam on kirjanik, seda enam hakkab ta silma, sest lugejaskonna moodustavad paljude erihuvidega inimesed, kes raamatuvirnade hulgast otsivad meelepärast lugemist.
Seepärast ka Wimbergi kutsumine Kadrinasse täitis mitut eesmärki, kuna tegemist on viljaka kirjanikuga, kelle loomingust võib leida nii kooliõpikuid, lasteraamatuid, esseesid, tõlkeid, luulet, tekste seriaalidele ja jutustavat proosat.
Kirjanik Wimberg on sündinud 1979. aastal Sakus. Õppinud Tallinna koolides, lõpetanud Tallinna Pedagoogilise ülikooli eesti keele ja kirjanduse ning ka kirjandusteaduse erialal, saades sel alal magistrikraadi. Tema kirjanikutee algas kirjanduslikesse rühmitustesse kuulumise kaudu. Aastail 2001-2007 töötas ta Eesti Päevalehe kirjanduslisa Arkaadia toimetajana.
Mõne aasta töötas ta ka kirjastustes, nii juhatuse liikmena kui ka toimetaja ja projektijuhina. Praegu on ta vabakutseline kirjanik, toimetaja ja stsenarist.
Vähenõudlik algus sai innustust romaanivõistluselt
Wimbergi esimesed proosakatsetused olid vähenõudlikud, fragmentaarsed seisundi- ja mõttekajastused. Kuid peagi läks ta üle realistlikuma, süžeelise kirjutamislaadi juurde. Tema huvi hakkas kanduma pikema proosa ehk romaani poole. Nii valmiski 2002. aastal romaan „Lipamäe", mis sama aasta romaanivõistlusel jõudis äramärgitud tööde hulka ning mis sai samal aastal Virumaa kirjanduspreemia. See on teos noore linnamehe käekäigust, kes peale vanaisa surma maale elama kolib. Romaanis põimuvad realism ja fantaasia, autobiograafi lised tagasivaated Nõukogude aja maaellu. Tekstis on ohtralt mängulisust ja kompositsioonilisi ootamatusi.
Teose vorm on pigem romaan lugudes kui sidus jutustus. Edasine töö ajakirjanikuna Eesti Päevalehes ja muutused eraelus ei võimaldanud tal pühendumist proosa kirjutamiseks, nappis aega ja energiat. Seda aega kasutas ta luule kirjutamiseks, aga ka telesarjadele stsenaariumite kirjutamiseks ja tõlkimiseks.
Olles juba vabakutseline kirjanik, kirjutas ta 2009. aastal oma Pille-Riini-raamatu, mis koosneb 21 jutust, mis räägivad ühe pere argielust. Samal aastal ilmub romaan „Eesti naise õnn", mille avaldamisel kasutas ta pseudonüümi Grete Marquez. Selles on parodeerivas laadis kirjeldatud välismaale elama asunud eestlaste elu ja edulugusid. Küllap oli teema „kuum" ja autorile hingelähedane, sest romaan valmis kümne (!) päevaga.
Luule küttis meeli ja avas tee eksperimentidele
Wimbergi esimesed luuletused ilmusid kooli ajalehes, kuid 1998. aastast kulges tema luuletajatee tõusu poole. Ta koostas käsikirjalise kogumiku URDU, avaldas luulet Sirbis, Eesti Ekspressis, Eesti Päevalehes jm. Arenes tema poeetilise mõtte sügavus, täienes vormikäsitlus.
Esimene luulekogu „Maaaraamat" (2000) [ei ole täheviga - E.M.] andis tunnistust juba kui küpsest luuletajast, kasvanud olid nii poeetiline teadlikkus kui ka vastutustunne.
See on tervenisti autobiograafi lisel alusel kirjutatud luuleraamat, milles on „peategelasteks" vanaema, vanaisa, heinategu, pesupäev, kevadine veeuputus, külateed läbiv öine ralli jne. Järgmine luulekogu „Kärppsed" (2006) jätkab autor autobiograafi listel teemadel kirjutamist.
Ta kasutab regivärsi väljendusvahendeid, meenutatakse lapsepõlve aega ning arutletakse isegi Euroopa Liidu üle.
Luules kasutab Wimberg iseäralikke keelevõtteid, mis võivad olla nii naljakad, aga samas ka paljudele vastuvõtmatud. Lugeja ise on otsustaja.
Lasteluule ja lastedramaturgia
Wimberg on lastele kirjutanud, lisaks draamaloomingule nii luuletusi kui ka proosat. Koos Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärvega avaldas ta ühise jõuluteemalise lasteluule kogu „Kolme päkapiku jõulud".
Menu saatis luulekogu „Buratino laulud", mille raamatu teises pooles on ka laulude noodid (helilooja Tauno Aints). Kuut humoorikat lühipoeemi sisaldab luulekogu „Härra Padakonn" (2008).
Juturaamat „Suur pidusöök" sisaldab nii (kunst)muinasjutte kui ka realistlikke jutte tänapäeva lapsi puudutavatest probleemidest (rahapuudus, lahus elavad vanemad, kaugenemine vanavanematest).
Buratino-sarja stsenaariumite hulka kuulub „Buratino tegutseb jälle. 15 valitud lugu", mis veel ootab lavastamist.
● ● ●
Kirjandusõhtul avaldas kirjanik ka omapoolseid arusaamu teoste taustadest ning vastas kuulajate küsimustele. Jaak Urmeti näol on tegemist paigalpüsimatu, eksperimente harrastava loomeinimesega, kelle kirjanduslik viljakus on kirjasõnas jõudnud väga paljude sotsiaalsete ja isiksuslike käsitluste juurde. Seejuures on ta ammutanud elutarkust nii vanavanematelt kui ka kirjanduslikest allikatest.
33-aastase autorina-loojana pole ta sulgunud kunsti kitsasse kambrisse, vaid kasutanud oma annet kõikvõimalikke väljendusvahendeid kasutades.
