Kool Delfi

"Meie kodus loeti palju. Igal lapsel oli oma väikene raamatukogu. Minu vanemate õdede ja venna luuletusi ja jutukesi ning joonistusi avaldati isegi ajakirjanduses. Nende eeskujul proovisin minagi, kuid alguses ei tulnud sellest midagi välja." Nii rääkis kirjandushuvilistele Ardu Päevakeskuses 26.oktoobril 2011.a kirjanik Ira Lember.


Sellel hilissügisesel kolmapäeva pärastlõunal astus meie ette rühikas, energiline ja rõõmsameelne vanaproua, kelle välimuse järgi otsustades oleks raske öelda, et ta on juba 85aastane. Selgus, et see nooruslik naine oli noorena edukas tennisist; praegu harrastab ta lauatennist ja käib vahel ujumas.

Kirjandusse tuli Ira Lember 1962. a, mil noortelehes Säde avaldati tema esimesed luuletused. Esimene proosaraamat lastele "Jannu" ilmus 1969. a. Ehkki Ira Lemberit tuntakse eelkõige lastekirjanikuna, on ta kirjutanud ka hulga täiskasvanuile suunatud raamatuid. Tema teoseid iseloomustab humoristlik, lasteraamatutes kohati lihtsustatud lähenemine valdkonda. Samas on ta käsitlenud ka küllalt raskeid teemasid.

1990. a ilmus Ira Lemberilt varjunime Artur Erich all romaanivõistlusel premeeritud romaan "Äike", mis oli ühtlasi tema esimene täiskasvanutele mõeldud raamat. Tegelikult kirjutas ta selle kahasse täditütar ja kirjanik E. Esopiga. Ira Lember meenutab: "Teose idee ja tegelaskujud kummitasid mind kaua. Kord rääkisin sellest oma täditütrele Erikale, kellele teema väga meeldis ja ta tegi ettepaneku romaan ühiselt kirjutada. Peategelased, neli õde jagasime omavahel ära, edaspidi andsime käsikirju teineteisele lugeda. Hiljem siitsealt pisut kohendasime, vahel muutsime kohati ka sündmustikku. Kui saatsime valminud teose romaanivõistlusele, siis tekitas see komisjonis parajalt hämmingut, sest tundmatu autori nime all ilmus täiesti küps üllitis."

Oma energia ja elujõu on Ira Lember ammutanud mitmetelt reisidelt. Muljed käidud paikadest on kirjanik talletanud reisipäevikutesse. Sealt pärinevadki tema raamatutes ilmunud väga täpsed kirjeldused erinevatest maadest ja kommetest.

Elu ja tööga on Ira Lember rahul: "Töötan põhiliselt päeval, vahel ka õhtul. Eriti meeldib, kui ahjus praksuvad põlevad puud ja ahjusoe soojendab hellitlevalt keha. Magama lähen hilja ja hommikuti armastan kaua magada. Minu põhiline tööriist oli pikemat aega kirjutusmasin, alles 70-aastaselt õppisin arvutiga töötama. Ideid saan elust enesest. Ühele lastejutule sain materjali kohtumisõhtult lastega, sealt ka hüüdnimi "Tädi Fantaasia". Minu elu aitab kergendada poeg Tõnu Lember, kes omaloodud kirjastuses Canopus vahendab minu raamatuid (samal ajal on T. Lember tuntud ka tõlkijana).

Vaatamata suhteliselt hilja (36.a) alustatud kirjanikutee jooksul on Ira Lember saavutanud palju: ligi kuuskümmend raamatut, kuuldemängud, tekstid telesaatesarjadele, nukunäidendid ja hulk luuletusi, mille on viisistanud mitmed heliloojad. Kirjanikku on tunnustatud ja autasustatud mitu korda Nukitsa konkursil, saavutatud on III koht romaanivõistlusel ning Albu valla rahvas tänas Ira Lemberit Tammsaare-nimelise kirjanduspreemiaga raamatu "Enne äikest" eest.

Kohtumisõhtu vanema põlve kirjaniku Ira Lemberiga möödus huvitavas ja sõbralikus õhkkonnas, mida katkestasid sagedased naerurõkatused.

Meeldivaks üllatuseks oli, et külaline kinkis oma teoseid lastele ja aktiivsematele küsijatele. Aitäh!