Koolipsühholoog: kooli ülesanne ei peaks olema tööjõu tootmine
Ülo Vooglaid on öelnud, et kooli minekul oleme kõik omamoodi erivärvilised paabulinnud kuid gümnaasiumi lõpetades oleme kõik kolme sulega kanad.
Selle väitega tuleb suures osas nõustuda. Oleme tõesti kõik väga eripalgelised, nagu linnud linnuriigiski. Tänane haridussüsteem aga kaldub võtma kõiki ühe mõõdupuu järgi ning see loobki sellise tulemi. Mentaliteet, kus me raamime lapsed ühe mõõdupuu järgi, on pärit juba nõukaajast, kus seda isegi propageeriti.
Koolide ülesanne ei peaks olema tööturu jaoks tööjõu ettevalmistamine, vaid aidata kaasa tervikliku inimese kujunemisele. Igal lapsel on oma huvid ja anded ning neid ei tohiks märkamata ja arendamata jätta. Uues õppekavas on vajalike pädevuste kujundamisest (inimlikkus, ausus, hoolivus, sallivus, empaatia, suhtlemisoskus, eneseusaldus jne) palju ilusaid sõnu kirjas, kuid kui palju seda õpetaja tegelikult jõuab jälgida? Ainekavad on kõvasti üle paisutatud. Aga on ka sellised koole, kus hakatakse järjest suuremat rõhku panema väärtuskasvatusele ja lapse individuaalsele arengule. Palju sõltub siin kooli juhtkonna, kooli haldava omavalitsuse prioriteetidest.
PISA testi järgi on Eesti lastel rikkalikult teadmisi, kuid samas on nad ühed õnnetumad maailmas.
Üks luuletaja „Elamuse" raadiosaates paar päeva tagasi ütles, kuidas temale eluks ajaks jäid meelde emakeeleõpetaja sõnad: Sa ei pea kõike viitele vastama. Isegi puudulikke võib vahel ette tulla. Aga kõige kurvem oleks, kui sul ühtegi ainet viiele õpitud pole, kui sind miski ei huvita nii, et tahaksid sellega tegelda ja selles väga heaks saada.
Kool pakub lapsele hulganisti teadmisi, infot, kuid laste jaoks ei looda tervikpilti, ja seost, mida selle teadmisega reaalses elus teha saaks. Sealt tekib ka vastumeelsus selle suhtes, mida me õpime. Huvi tekib, kui me saame aru, mida ning mispärast me õpime. Ja siis eriti, kui me kohe näeme-kogeme saadud teadmiste kasulikkust-kasutatavust. Samuti keskendutakse koolis liialt tulemusele ehk hinnetele ja võrreldakse lapsi omavahel, kes on tubli ning kes mitte. Hinnete asemel tuleks keskenduda lapse individuaalsele arengule - kus ta oli eile ning milline on tänane päev. Sellele aitab kaasa praegu meil koolides aktuaalne kujundav hindamine.
Kõik me tööd tehes pingutame selle saavutamiseks, mida hinnatakse, mida meilt oodatakse. Kui ministeeriumis räägitakse, et oluline on lapse areng, hinnatakse aga tasemetööd ja eksameid ning selle järgi järjestatakse koole paremateks ja vähemedukateks, siis pingutab õpetaja eelkõige tasemetöö hea soorituse nimel. See on takistuseks õpilase arengule koolis, takistuseks õpetaja loovusele, töörõõmule. Kui hakatakse tähtsustama, hindama koole elurõõmu, loovuse, aktiivsuse, väärtuspõhisuse, huvitegevuse rohkuse, arenguvõimaluste, avara silmaringi, õpirõõmu, koolis valitseva üldise avatud usaldusliku sõbraliku õhustiku, psühhokliima järgi, aitaks see kindlasti kaasa õnnelikuma rahulolevama õpilase, sellega seoses ka rahulolevama kodu kujunemisele.
Millised on peamised kitsaskohad tänapäeva koolis?
Kitsaskohad koolis tulenevad kitsaskohtadest kodus ja ühiskonnas. Kui kodus lapse põhilise kasvu- ja mõjutamiskeskkonnana on probleemid, kanduvad pinged ka kooli. Kodusid kimbutab aja, raha ja turvatunde puudus, ebakindlus. Vahel ka teadmistepuudus targaks lapsevanemaks olemisest, lapse arengu ja vajadustega seonduvast jne. Kindlasti on meil koolis ülivähe tunde inimese, tema sisemaailma, enesetundmise, seeläbi teiste mõistma õppimiseks.
Õpime küll välismaailma, iseendast väljapoole jäävat, aga rõõmupakkuva elu loomiseks, elu mõtestamiseks, heade suhete kujundamiseks, õnneliku pere loomiseks on vaja tunda iseennast. Kooli ainekavas peaks olema mõtlemisõpetus. Õpikutes ei kohta täna ka teadusmaailma uuemat terviklikku inimesekäsitlust. Seda nimekirja võiks päris pikalt jätkata. Kõik probleemid saavad alguse lõpuks ikkagi iseenda mittetundmisest.
Kriisid tekivad, kui kaob usaldus. Koolidesse on märkamatult siginenud kaamerad. Kas õpetajad ja õpilased usaldavad üksteist?
Vastuseks jälle-kool on ühiskonna peegeldus. Kui ühiskonnas on usaldus , kindlustunne ja turvalisus vähenenud, siis see kajastub ka koolis.
Turvakaamerad jõuavad kooli, seda ehk mitte varasemast suurema usaldamatuse märgina, vaid uuemate tehniliste lahenduste kasutusele võtuna. Kooliti on kindlasti vastus erinev. Kui kodu suhtub kooli mitteusaldavalt, siis ei saa ka õpilaselt teistsugust suhtumist oodata. Kui kodu-kooli vaheline suhe on hea, on see toeks lapsele. Ja ka usaldus on suurem. Praegu on sageli just nii, et kui paljudel lastel on koduse olukorra pärast pind jalge alt kadunud, peab õpetaja, kool, tugisüsteem teda rohkem kui varem toetama ja suunama.
Kui nüüd meie koolist, selle plussidest rääkida, siis...
Meil on väga häid õpetajaid, üksteist toetatakse. Meil on vajalikud tugisüsteemid ja-spetsialistid. Koolis käinud teiste koolide õpilased on alati imetlenud meie kooli suuri avaraid puhtaid ruume. Nüüd on kool ka väljast korda tehtud. Tunniväliselt on õpilastele mõeldud toredaid ideid ja tegemisi uue huvijuhi eestvedamisel. Õpilasomavalitsus, keda ta juhendab, on kenasti töö ja tegemiste hoos. Koolil on ka oma kooli-TV saated. Huviringides ja muusikakoolis käib palju lapsi. Koolil on toredad traditsioonid. Ning lõpuks - meie koolil on imeilus väärtuspõhine moto: Armastust, Austust, Arengut !
