30-aastane Diana resideerub oma kaksikutest põngerjate Mirjami ja Oliveriga Veskimöldres Koduvald

Kõlavate sõnade taga on siiski lihtne sisu - inimeste tahe vaadata oma koduväravast kaugemale ja teha midagi ära ka oma kogukonna heaks. Sel põhjusel on novembrikuu persoonilugude kangelasteks kaks sauevallakat, kes just neid väärtusi oluliseks peavad.

Diana Poudel: „Kui piisavalt suur hulk hakkab ennast pidama eikeegiks, siis nii saab alguse ka ühiskonna allakäik."
30-aastane Diana resideerub oma kaksikutest põngerjate Mirjami ja Oliveriga Veskimöldres ja on töise rakenduse poolest ühes hotellis internetiturundaja.
Hoopis enam on ta tuntuks saanud vabatahtlike aktsioonide poolest - nimelt võttis naine omal initsiatiivil ette projekti, millega riik oma võimaluste ja miljoniliste ressurssidega ei suutnud hakkama saada ning lõi koos IT-entusiastidega üleriigilise lapsehoidjate andmebaasi. Naine võtab isuga osa ka koduvalda puudutavatest diskussioonidest Saue valla Facebooki seinal - olgu selleks valla haridusküsimused või heakorraga seotud temaatika.

Miks on oluline, et inimene vaataks oma aiaväravast kaugemale?

21. sajandil, kus maailm on muutunud globaalseks, on aiavärav muutunud aegunud mõisteks - tahame või mitte endale tunnistada, siis kogu planeet Maa on muutunud globaalseks külaks, mis mõjutab meid kõiki. Kahjuks on viimastel aastatel tekkima hakanud käega löömise tunne - mida ma ikka üritan, miski ei muutu. Õnneks on ka inimesi, kes usuvad ja tahavad tuua muutust. Näiteid on väga erinevaid - osad rühmitused on koondunud kogukonna põhiselt - siit tooks näitena Kadrioru ja Uue-Maailma Seltsid, kes üritavad muuta oma kodukanti paremaks. On ka suuri projekte nagu Teeme Ära, mille olulisemaks teeneks on mitte puhas metsaalune, vaid talgukultuuri taasjuurutamine Eestis.

2011. aasta kodanikupäeva motoks on „Kodanikuks kasvanud". Kas see on hoiak, mida saab elu jooksul arendada, või on selline sotsiaalne närv kaasa sündinud?

Mingil määral kindlasti loeb geneetiline pagas - väidetakse ju, et ka ettevõtlikkus on inimesega kaasa sündinud - miks ei võiks olla seal geen sotsiaalse vastutustunde jaoks. Samas enda näitel julgen väita, et loevad ka kogemus ja juhus. Sattusin 9 aastat tagasi ülikooliajal ühte noorteorganisatsiooni, kus väga väärtustati ettevõtlikkust, tahet asju muuta ning sotsiaalset vastutust.

Mida tähendab Sinu jaoks üldse mõiste kodanikuaktiivsus?

Kodanikuaktiivsus tähendab ju tegelikult seda, et kui miski on valesti, siis sa ei oota, et keegi abstraktne inimene parandaks, vaid võtad ise asja käsile. Igaühel tuleks mõelda, millal ta viimati tundis, et miski on korrast ära ja kas ta lahendas olukorra või kurdab probleemi üle siiani... Muidugi on lihtne väita, et mul pole aega, vahendeid või ma ei oska - samas see eristabki aktiivset kodanikust passiivsest.

Reeglina mõtestatakse kodanikuühiskonda seoses mittetulundusühingutega. Kuidas üksikisikuna kodanikujulgust- ja uhkust üleval hoida?

MTÜ ei ole mingi salapärane institutsioon, mis omab imeravimit. Enamus (ma ei pea siin silmas korteriühistuid või neid ühinguid, mis on loodud eurofondidest raha taotlemiseks) koosnevad täiesti tavalistest inimestest. Teeme Ära, Noored Kooli, Kasside Turvakodu - kõik need on MTÜd, kus tegelikult tegutsevad täiesti tavalised inimesed ja nende ja väga paljude teiste projektidega võib liituda igaüks. Ja ausalt öeldes soovitaksingi inimestel, kes tahaksid midagi ära teha, kuid ei tea kuidas ja kellega, liituda alguses mõne suurema projektiga.

Kodanikuühiskonnast rääkides on väga oluline osa inimese tutvusringkonnal - kui su sõbrad on skeptikud ja ei usu, et midagi on võimalik ära teha, siis väga raske on vastuvoolu ujuda.

Sinu sellest edukaimast projektist - lapsehoidjate andmebaasi loomisest - miks Sa seda tegid?

Kui lastehoid.net lehest rääkida, siis see on taas idee, mis sündis reaalsest vajadusest ning mis nägi lõpuks ilmavalgust just tänu tuttavate toetusele. Nüüd tahaks luua tervet keskkonda lapsevanematele - kokku koondada kõik lastele suunatud teenused ja tooted ja muuta vanematele vajaliku info leidmine imelihtsaks. Miks ma seda tegin? Mul oli idee ja soov asi ära teha - elu andis võimaluse ja kasutasin seda. Ja natuke endalegi uskumatu, et praeguseks hetkeks on üle 1000 aktiivse lapsehoidja baasis ning iga päev külastab lehte paarsada kasutajat.

Kas ühiskondlikumas elus kaasa löömine on Sinu jaoks loomulik?

Kõik sõltub prioriteetidest - usun, et kui ma erinevates projektides kaasa ei lööks ja oma projektile iga päev mitmeid tunde aega ei pühendaks, siis ikkagi oleks mu aeg tegemisi täis. Aga samas annab kõik see ju palju ka tagasi - need emotsioonid, mida saad midagi head ära tehes. Inimesed, keda sa muidu ei kohtaks - see on hindamatu väärtus minu jaoks.

Tormi Tabor: „Kodanikuaktiivsus saab tegelikult alguse sellisest väikesest asjast, nagu naabrile tere ütlemine"
39-aastane Tormi Tabor on rajamas oma neljaliikmelisele perele, kuhu kuuluvad abikaasa Piret, poeg Kaaren ja tütar Krõõt, Koidu elurajooni Alliku külla kodu. Ehitustegevus alles käib ja sellesse panustab peremees pea kogu oma vaba aja. Kuigi päriselanikud veel ei olda, on Vahekoidu tänava maja registreeritud pere päriskoduks ja silma hoiab Tormi kohalikel asjadel teravapilguliselt peal. Kui kusagil mõni kinnisvara arendusplaan käivitumas, küsib Tormi vallaametnikelt täpsustavaid küsimusi, esitab ettepanekuid arengukavadesse ja korraldab kohaliku rakukese Koidu kandi seltsielu.

Koduvald


Miks on oluline, et inimene vaataks oma aiaväravast kaugemale ja tunneks tahet kogukonna elus kaasa lüüa?

Kodukandi asjadel silma peal hoidmine tundub mulle loomulikuna. Kuigi mu elutempo ei ole just aeglane, ei kujutaks ma ette, et jätaksin kodukoha asjad „kahe silma vahele" - ega see mõni anonüümne magala pole ;).

Tegelikult on näiteks Koidu puhul asi väga lihtne. Nii oma küla koristamine, planeeringutel ja ehitusprojektidel silma peal hoidmine teenivad kõik ühte eesmärki - et mul ja minu perel oleks tulevikus parem elu. Oma kodu võiks ju asuda mitte suvalises elurajoonis, vaid oma identiteedi ja emakeelse nimetusega külas, mille ka külla sõitvad sõbrad ja pealinna taksojuhid ekslemata üles leiavad.

2011. aasta kodanikupäeva moto on „Kodanikuks kasvanud", kas see on hoiak, mida saab elu jooksul arendada või on selline sotsiaalne närv pigem kuidagi kaasa sündinud?

Kuigi päris suur osa (kodaniku) julgusest ja hoolivusest oma riigi ja kaaslaste suhtes antakse vanemate poolt kodust kaasa, on need omadused kindlasti igaühes olemas ja mõnikord vajavad lihtsalt äratavat impulssi. Olgu selleks impulsiks siis koeramust koduteel, lapse nigelad mänguvõimalused või naabrimehe surm - tegelikult saame me ise tegutsema asudes oma ümbruskonda paremaks ja meeldivamaks paigaks muuta.

Mida tähendab Sinu jaoks üldse mõiste kodanikuaktiivsus?

Kodanikuaktiivsus saab tegelikult alguse sellisest väikesest asjast nagu naabrile tere ütlemine - üks siiras tervitus lõhub maha barjäärid, millesse me mõnikord ennast mähime ja avab päris sageli teretajale ukse naabri südamesse. Sealt edasi on juba lihtne aeg-ajalt koos kodukoha asjade üle arutlema jääda ja nii need ühised mõtted ja plaanid sünnivadki.

Oskad Sa tuua näiteid elust, mil oled tundnud, et on olukord, kus oleks vaja kodanikuaktiivsust rohkem?

Sellel aastal perega Saue valla sügisjooksul osaledes jäi väga teravalt hinge kriipima valla rohevõrgustiku tuumalas (sic!) Liiva kinnistult maha võetud mets. Ühel pool teed oli tehtud lageraie ja teisel pool hooldusraie selliselt, et metsaalust jäid „kaunistama" poole meetri sügavused porimülkad. Seoses peatselt algava Topi ristmiku tee-ehituse ja piirkonna arendustegevusega ootab lageraie ees praktiliselt kogu Maksimarketi tagust metsa. Paraku on ka poolte Koidu majade asemel varem mets kasvanud ja minu endagi maja rajamisel tuli kolm mändi maha võtta. Metsade säilimise osas ei saa seega kahjuks vaid vallale/ riigile lootma jääda - rohkem oleks vaja kodanikke, kes viitsiks jälgida „võõraid" planeeringuid, projekte ja lubasid ning õigel ajal rahva „üles ärataks".

Lisaks võiks inimesed üldisemalt oma naabruses menetletavate planeeringute vastu huvi tunda - siis, kui kopp on juba maas ja saed vinguvad, on üldjuhul hilja midagi ette võtta. Selles osas saaks kodanike „äratamisele" ka omavalitsus kaasa aidata planeeringumaterjalide parema (loe: visuaalsema) esiletoomisega internetis.

Kuidas üksikisikuna kodanikujulgust ja -uhkust üleval hoida?

Oleme ka Koidu külas (eelkõige Koidu parki laste mänguväljaku rajamisega seoses) mõelnud MTÜ loomisele, kuid seni oleme bürokraatiata hakkama saanud. Ühiste „suuremate mõtete" läbiarutamiseks oleme kasutanud tänapäeva sotsiaalmeedia võimalusi, Koidu külal on aadressil facebook.com oma leht, kus kas aktiivselt või passiivselt osaleb 70 külaelanikku. Seal on tõepoolest igal huvitatul võimalik kogukonna teemadel kaasa rääkida, vallavalitsuse esindajatega diskussiooni asuda ja ka üksteisele tunnustust avaldada.

Kuidas kodanikujulgust üleval hoida? Ma arvan, et julgus ja uhkus heas mõttes on vaba inimese iseloomuomadused. Seega, unustagem need ajad, kus keegi ülevalt ütles, mida ja kuidas teha. Julgegem oma mõtted ellu viia!

Ja et mitte paljasõnaliseks jääda - alates 1. novembrist on igal koidukal Laagri Leivatoas võimalik oma allkiri anda Koidu küla loomise ettepanekule, mis esitatakse vallavolikogule edasiseks menetlemiseks. Muudame lõpuks ometi selle „rajooni" ka ametlikult külaks!