Kaader dokfilmist "Hammasrataste vahel" Foto: Youtube, Ekraanitõmmis videost

6. oktoobril 1939 kutsus Saksa riigi „suur juht“ Adolf Hitler Riigipäevas peetud kõnes rahvuskaaslasi pöörduma tagasi kodumaale. II maailmasõda oli sakslaste jaoks alanud edukalt. Poola riik oli vallutatud ja nüüd kavatseti mitmed „kindralkubermanguks“ kutsutud endised Poola alad asustada sakslastega. Saksa riik andis väljarändajatel materiaalsed ja sotsiaalsed garantiid. Mahajäänud vara lubati asendada samaväärsega.
15. oktoobril 1939 kirjutati alla Eesti sakslaste ümberasumise kokkulepe, mille järgi saksa rahvusest Eesti kodanikel lubati asuda ümber Saksamaale, kui nad selleks soovi avaldavad. Ümber asuda võisid kõik, kes omasid passis saksa rahvust või olid kantud saksa kultuuromavalitsuse nimekirjadesse.

Eesti ja Saksa ametivõimud eitasid seda, kuid tegelikult oli Eesti sakslaste ümberasumine seotud Molotov-Ribbentroppi pakti salaleppega, mille järgi Eesti ja Läti jäid nõukogude Venemaa mõjusfääri. Kes ikka võimaliku vaenlase kätte jääda tahtis. Koos sakslastega lahkus ka hulk eestlasi, kokku ligikaudu 14 000 inimest.

Perioodil 1920-1939 elas Haaslava vallas paikselt mitu sakslaste (enamasti Saksa riigi alamad, kuid oli ka Vene riigi alamaid ja kodakondsuseta isikuid) peret. Tuigos töötas 1920. aastatel Saksa riigi alam Emil Kirschbaum, kelle peres oli viis inimest. Haaslava mõisas töötas pikemat aega Saksa alam Karl Miller, peres kaheksa inimest, kaks poega võitlesid vabadussõjas Eesti väes. Tuigos töötas põllutöölisena Saksa alam Gottfried Finske, peres kaheksa inimest. Hiljamõisas oli tööliseks Ludvig Schvendke, sakslane, Vene riigi alam, kelle peres oli kaheksa inimest. Tema vanem poeg Herbert Shvendke oli 1934-1939 Raja talu peremees. Ihastes oli 1920. aastatel alguses kivitööstuse omanikuks Lucie Stael von Holstein ja 1930. aastatel kinnisvaraomanikuks Gerhard Boening. Kurepalus oli erinevatel aegadel tosinajagu sakslasest suvilaomanikku, 1939. aastal Reinertid ja Ströhmbergid. Lisaks elas Haaslaval ka paar ennast „sakslaseks“ pidanud eesti perekonda.

EV kodakondsuse seaduse ja Eestis asuva Saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasujate protokolli alusel vabastati Eesti kodakondsusest 2. novembril 1939: Tartumaal Kuuste (endine Haaslava) vallas elanud perekond Schvendke, Ludvig, (sünd. 1867), Emile-Auguste, Herbert (1910), Elsa (1919), Ingrid (1937) ja Siegfried, (sünd. 25 oktoobril 1939). Vanim Haaslavalt ümberasuja oli 72 aastane ja noorim mõne nädala vanune. Schvendke pere täiskasvanud lastest (ei elanud enam Roiul) lahkusid Saksamaale veel Mathilda ja Reinhold.

1941. aastal (nn „järelümberasumise“ käigus) asus Saksamaale Kortsu talu rentinud perekond Nornberg. Kuulu järgi olla ümberasujate seas olnud ka mõned Schwalbe (Kruusa talu peremees oli Ernst Schwalbe) perekonna liikmed.

Eestist ümberasujad paigutati enamasti Poola aladele, kust kohalikud olid vähe aega varem sunniviisiliselt välja aetud. Nii mõnigi ümberasuja proua kiitles Eestisse saadetud kirjas, et leidis oma uues kodus poolakate varutud hoidised ja muud talvevarud.

Loeme ajalehes „Tartumaa Teataja“ 30. oktoobril 1939 (artikkel on varem avaldatud 2005. aastal raamatus „Seltsielu Haaslaval“) ilmunud lugu Haaslava ümberasujatest:

„Naine jäi võitjaks. Väljarändaja, kes ei oska saksa keelt.

Haaslava sakslasest asuniku mitu inimpõlve kestnud rännak kodu otsingul.
Tallinna sadamas, sakslaste kontrollpunktis, kohtume huvitava väljanägemisega perekonnaga, kes parasjagu soojendab ennast tulise raudahju ääres. Tegemist on umbes 70 aastase habetunud vanamehe Ludvig Schvendkega, tema 29 aastase poja Herberti ja viimase kahe aastase tütrega. Perekond võtab parasjagu kaasa-toodud kausist kehakinnitust – keedetud lambaliha kaaliviilude ja kartulitega. Kuulda saanud, et on tegemist Tartu lähedalt Haaslava asunikega, kõnetame jutukat nooremat Schvendket.

„Kas abikaasa ei sõida kaasa“?
„Sõidab küll. Tulime seltsis Tartusse, kuid seal tuli naine paigutada sünnitusmajja. Üleeile õhtul sündis temal seal priske poiss“.
„Ega ta niipea saa sel juhul järele sõita“?
„Nädala pärast lubas järele sõita, mida seal rohkem viivitada. Meid ei lastud nüüd tütrega läbi, puudus ema nõusolek“.
„Mida Haaslaval tegite“?
„Minul oli seal asundustalu, võtsin selle viis aastat tagasi. Nüüd oli juba olemas Maapanga nõusolek talu pärisomandusse ostmiseks, kuid siis tuli see sakslaste ärasõit. Ei saanud Eestis pärisperemehe põlve maitsta“.
„Kas ei olnud kahju senist kodu maha jätta“?
„Miks ei olnud kahju. Kaks päeva mõtlesin ja kaalusin, kuid lõpuks jäi naine võitjaks“.
„Kuidas naine“? pääseb tahtmatult imestunud küsimus.
„Tema ei jätnud oma jonni, tahtis ikka ära sõita. On nende Sõmerpalu sakslastest asunikest. Ütles, et isa, ema, sugulased ja kõik nende omad sõidavad ära, kuidas ma üksi maha jään. Lõpuks andsin minagi järele, ei tahtnud teda sellises olukorras ärritada“.
„Kuidas tulite toime talu likvideerimisega“?
„Ega maa olnud veel lõplikult välja ostetud. Hooned ja inventari müüsin aga 1500 krooni eest ühele sealsele elanikule“.
„Kui kaua juba Eesti elate“?
„Lapsest saati“.

Kõneleja räägib ise sulaselget eesti keelt. Pöördume tema poole küsimusega:
„Kas saksa keelt oskate“?
„Varem ei osanud, nüüd naine veidike õpetas“.
„Kuidas Teie perekond Eestisse sattus“?
„See on pikk jutt, parem küsige isa käest; kuid tema räägib ainult saksa või vene keeles.“

Vanema Schvendkega ei taha jutt nagu hästi sobida, kuid pikapeale saame jutule. 71 aastane Ludvig on kogu elu olnud mõisatööline. Millel tema esivanemad Saksamaalt välja rändasid, seda tema ei tea, kuid mäletab end lapsepõlves elanud Venemaal, Varssavi kubermangus. Sealt rännanud vanemad Ukrainasse, kust 1914. aastal sõidetud agentide soovitusel mõisatöölisteks Eestisse.

„Kas vahepeal mõnes sõjas ka käisite“?
„Vene Jaapani sõja tegin kaasa“.
„Seni olite Eest kodanikud“?
„Seda küll“.

Jätame südamlikult jumalaga näiliselt rõhutud meeleolus viibivate Schvendkedega, kes juba mitme eluea kestel otsivad endale võõrsil uut kodu. Nüüd vaevalt mõisatöölise seisusest välja jõudes, lõpeb neil seekord rännakute ring endisel unustatud kodumaal“.
Leheloo juures oli suur foto, millel vanahärra ühes lapselapsega ja tekst: „Ludvig Schvendke, kes varem pole näinud oma uut kodumaad. Süles hoiab ta oma kaheaastast lapselast, kel Eestist lahkumiseks puudus esialgu ema nõusolek.“

Ümberasujate edasisest saatusest ei ole midagi täpsemat teada. Nornbergide kohta teadsid vanemad vallakodanikud rääkida, et perekond olla 1945. aastal Berliini pommitamisel surma saanud. Viimane jutt aga ei vasta täielikult tõele, sest 1945. aasta sügisel avaldas Geislingenis ilmunud eestikeelne leht „Eesti Post“ pereema E. Nornbergi kuulutuse, kus proua otsis oma poega, 1922. aastal sündinud Gert Nornbergi.

Schvendkede kohta teati rääkida, et noorem perepoeg Reinhold olla Haaslavale mahajäänud pruudi juurde sõja ajal tagasi tulnud ja võimalik, et ka pärast sõda (Kiidjärvel olla keegi Schvendke nimeline metsavend olnud) Eestis elanud.