holga Foto: MorgueFile

Annika Haas (A.H.): 11. juuni 1974. Ema - Helle Haas, isa - Eedi Haas. Sünnilinn Pärnu, sünnikodu Tori-Jõesuu.

H.K.: Õed-vennad, nende nimed, kus elavad ja millega tegelevad?

A.H.: Vennad Indrek Haas ja Urmet Haas. Indrek Haas elab Tori-Jõesuus, on elukunstnik hüüdnimega Von Bomb ning peab samanimelist pisikest eraettevõtet. Vend Urmet elab Tallinnas, töötab Kiili valla noorsootöötajana.

H.K.: Haridus (millistes koolides õppinud ja kus)?

A.H.: Olen õppinud Viira põhikoolis, Vändra Lastemuusikakoolis viiuli erialal, Pärnu 4. Keskkoolis ja aastal 2000 lõpetasin Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse alal. Paralleelselt võtsin ka Tartu Kõrgemas Kunstikoolis fotožurnalismi kursusi. Aastal 2003 läbisin Londoni Photo Opportunity Studio kursused stuudiofoto erialal.

H.K.: Perekonnaseis, lapsed?

A.H.: Vaba ja vallaline. 2 toredat last - 17aastane poeg Aksel ja 8aastane tütar Aasa. Elavad koos minuga Viimsis ja käivad mõlemad Viimsi koolis.

H.K.: Ametid (milliseid ameteid peetud, alustades algusest)?

A.H.: 12-13aastaselt olin kodukohas tollase Säde sovhoosi teeneliseks saunakoristajaks Esimene päris-töökoht oli ülikooli ajal ühes eralasteaias, kus ma õpetasin mudilastele inglise keelt.

1998. aastast olen töötanud Eesti ajakirjanduses. Alustasin vabakutselisena ajakirjas Anna, mis tegi läbi ka nimevahetuse - Annabella. Kirjutasin nii artikleid kui pildistasin. Pärast ülikooli lõpetamist olin aastakese ka Viira põhikoolis eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Samal ajal jätkasin ajakirjanikutööd Annabellas.

2001. aastal võitsin Eesti mainekujundusprojekti Welcome to Estonia fotokonkursi, mis tõi kaasa töölepingu Londonis tegutseva rahvusvahelise brändifirmaga Interbrand. Minu tööks oli visuaalse pildi kujundamine Eestile.

2003. aastal asutasin fototeenuseid pakkuva firma Fotobrigaad, mille tegemisi vean tänaseni.

2005. aastat kuni praeguseni olen ka nädalalehe Eesti Ekspress töötajate ridades. Ametinimetuseks fotograaf.

H.K.: Kirjelda üht tööpäeva Eesti Ekspressi (seltskonna)foto graafina?

A.H.: Esimesed 5 aastat töötasin Eesti Ekspressis kui seltskonnafotograaf ja toimetasin ka tekste.

Seltskonnafotograafi töö polnud mingi meelakkumine. Enne masuaega oli tavaline, kui tuli nädala jooksul osaleda 5-8 üritusel. Seltskonnafotograafi amet tähendab pidevat suhtlust, vormisolemist nii seest kui väljast, lisaks tuli saavutada häid tulemusi ka kunstilises plaanis, sest tööandja eeldas pildistamisel rohkemat kui suvaklõps pildimasinaga.

Muidugi oli see töö ka tohutult huvitav, sest 5 aasta jooksul kohtas väga põnevaid inimesi ja pääses ligi ka üritustele, kuhu tavainimene ei pääse. Näiteks olen käinud juba aastaid vabariigi aastapäeva ballidel ja presidendi vastuvõttudel, erinevate saatkondade kinnistel sündmustel jne.

Hetkel olen Ekspressi ridades tegev lihtsalt fotograafina, kirjutamistööd tuleb harvem ette. Põnevad on olnud pildistamised artiklite juurde, mille teemad on ekstreemsemat laadi - näiteks Londoni lähistel Headley Courty rehabiliteerimiskeskuses kosuvatest Eesti vigastatud sõduritest, kellel pole enam jalgu või käsi. Samuti Türgis sündinud väikesest Ralfist, kelle elu oli liigselt varase sündimise tõttu tõsiselt ohus - laps sündis 5. raseduskuu ajal.

H.K.: Huvialad?

A.H.: Fotograafia pole ainult töö, vaid on ka hobi. Samuti meeldib väga reisida.

H.K.: Reisid (kus reisitud ning mida põnevat on silma hakanud mõnest reisist)?

A.H.: Kõige kaugem reis on olnud USAsse Washington Dcsse, kus Eesti saatkonnas toimus paar aastat tagasi ka minu fotonäituse avamine.

Põnevad reisid on olnud Itaaliasse, Sitsiiliasse, Bulgaariasse, Venemaale, Inglismaale, Türki, Soome, Rootsi, Poola, Baltimaadesse, Ukrainasse.

Suur unistus on käia ära Vietnamis ja üldse Aasiamaades.

H.K.: Lemmiksöök-jook ning äkki on anda ka mõni hea joogi või söögiretsept, mis enda leiutatud?

A.H.: Mulle meeldivad lihtsad kodused söögid, aga mõnikord maiustan ka sushiga. Väga on meeldima hakanud ka itaalia köök ning indiapärased road.

Aprillikuus ilmub mul koos ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja ja fotograaf Birgit Püvega raamat Peipsi vene vanausuliste köögist "Peipsi veerel. Vanausulised paluvad lauda". Sealt leiab samuti mõnusaid retsepte, mida kindlasti soovitan.

H.K.: Millist raadiojaama eelistad enim kuulata ning millised telesaated meeldivad enim?

A.H.: Raadiot kuulan meelsasti autosõidu ajal ja kõige rohkem on see Vikerraadio lainel. Telesaadetest eelistan AK uudiseid, aga üldiselt pole teleka ees istumiseks mahti.

H.K.: Milliseid ajalehti-ajakirju ning netiportaali enim loed?

A.H.: Oma töö tõttu pean olema kursis üldiselt kõigis Eestis ilmuvate ajalehtede-ajakirjades ilmuvaga. Lemmik on muidugi Eesti Ekspress.

Netiportaale väga ei jälgi. Trükiajakirjandus on endiselt usaldusväärsem.

H.K.: Südamelt ära?

A.H.: Liiga vähe ütleme oma lähedastele, et armastame neid. Olen oma emale ja isale tohutult tänulik ja ikka vaevab küsimus - millal maksad memme vaeva.

Emme ja issi - ma armastan teid!

H.K.: Kui tihti käid Tori kandis ning kas seda seoses puhkusega või tööga?

A.H.: Tori kandis käin ikka sellepärast, et siinkandis on mu vanematekodu. Kiire elutempo tõttu satun siia vaid korra kuu jooksul. Püüan end parandada. Soomaa loodus ja kevadised suurveed tõmbavad samuti kui magnetiga.

H.K.: Keda tahaksid hea sõnaga ära mainida Tori vallast ning millega seoses?

A.H.: Kiidaks lihtsalt Tori valla tavalisi/lihtsaid inimesi. Nemad ju tegelikult kujundavadki oma valla näo.

H.K.: Tulevikuplaanid?

A.H.: Rohkem aega iseendale ja lähedastele! Töö pole jänes, mis eest ära jookseb...

Koos sõpradega vean Peipsi ääres vene vanausuliste alevikus Kasepääl kunstikeskuse ambulARToorium tegemisi. On suur soov see maja ükskord korda saada ja ära renoveerida. Kõik, kel huvi, võivad selle maja päästmisele kaasa aidata. Ka põnevad kunstiprojektid on teretulnud. Täpsemalt saab ambulARTooriumi tegemiste kohta lugeda ajaveebist: http://ambulartoorium.blogspot.com/

H.K.: Kui unustasin midagi tähtsat küsida, siis paluks esitada ise endale see küsimus ning ka vastust sellele paluks.

A.H.: Rohkem küsimusi ei ole.