Foto on illustratiivne -

Kindlasti mõjutab sügisja talvepimedus inimesi. Rikastes ja edukates Põhjamaades, kus pole raskeid okupatsiooniaegade mälestusi hinges, on pimedusega võitlemine kergem. Veel suhteliselt vaeses ja väikses Eestis on lihtsalt külm ja pime. Meil pole seda raha ja rikkust, et linnad, asulad ja külad elektrivalgusest särama lüüa. Ja eks me ole ka aastakümne jooksul kasvanudki selliseks mornivõitu rahvaks. Pimedal ja külmal ajal tuleb stressi veel juurde.

Lumi, mis meile ühtpidi palju muret ja tööd juurde toob, annab hingele siiski päris palju kosutust. See ilus valge kate, mis loodusele peale tõmmatakse, annab päris suure esteetilise naudingu. Seda on lihtsalt ilus vaadata. Ja kui soojad riided seljas ja korralikud jalanõud, siis on ka lumises metsas ikka väga hinge ja vaimu kosutav jalutada.>

KÜLLI RIISTOP
Harkujärve kooli direktor

Sügispimeduse aegu on küll vahel tunne, et elame polaaröös. Hommikul pimedas tööle, õhtul pimedas koju, valget aega näeb ainult natuke koolimaja aknast. Mind isiklikult pimedus ei masenda, sest lastega suhtlemine hoiab meele virge.

Kui aga juba lumi maha sajab, muutub kõik helgemaks ja valgemaks, kindlasti mõjutab see ka meeleolu.

VAL RAJASAAR
Loodusemees Murastest

Talvine pimeduse aeg võiks olla meie laiuskraadil ja kliimas selline talveune aeg.

Mina olen vägagi valgusest sõltuv. Nii nagu puhkab talvel loodus, nii tahaksin minagi selle osana lubada endale veidi rahulikumat perioodi. Paraku ei saa ülejäänud maailm sellest kuidagi aru. Suvel meeldib mulle teinekord ka selline päevarežiim, et kõige pimedamal ajal neli tundi und ja teine pool uneajast jääb kõige valgemale ja palavamale päevaajale. Tuleb telefon välja lülitada ja nii saab palju tõhusamalt töötada.

Lumi toob palju valgust juurde ja vabastab vajadusest taskulamp õhtusele metsaretkele kaasa võtta. Kõik on lumevalguses kenasti näha ja taskulamp hakkab hoopis segama: valgustab vaid väikest ala ja nii ei märka endast kaugemal toimuvat üldse.