Gordoni perekooli juhendaja Kadri Järv-Mändoja. Foto: Tiina Lättemäe
Nõmme gümnaasiumi psühholoog Triin Kahre põhjendab vajadust Gordoni perekooli suhtlusõpetuse järele: «Näen oma töös sageli, et suhtlusvõtted, mida pean nii elementaarseiks, ei ole tingimata enesestmõistetavad lapsevanema jaoks. Iga vanema tegevus lähtub ju armastusest lapse vastu, ent vanem ei pruugi osata seda väljendada, kõik ei kuku alati välja täpselt nii hästi, kui mõeldud oli.»

Gordoni perekooli juhendaja Kadri Järv-Mändoja kinnitab, et perekooli kursustele tullakse end täiendama väga erinevatel põhjustel: «Enamasti tulevadki teadlikud ja motiveeritud lapsevanemad, kel on soov olla veelgi tõhusam. Perekooli tullakse ootusega, et suhted paraneks või osataks mõnes konkreetses olukorras paremini toime tulla. Põhiline, mida koolitusel õpitakse, on suhtlemisoskused - kuidas kuulata ja ennast kehtestada ning konflikte lahendada. Need nn töövahendid ei ole vaid lapsega suhtlemiseks, vaid tulevad kasuks ka suhetes partneri, vanemate, töökaaslaste ja kõigi teistega.»

Kõigi elus on pisiasju, mis võivad pikapeale hakata frustreerivalt mõjuma: koristamata jäetud mänguasjad, lapse soovimatus õppida vm. Sageli kasutab vanem enese kehtestamisel suhtlemistõkkeid: näägutab, kamandab, ähvardab, sildistab või naeruvääristab, tuues suhetesse solvumist ja viha, muutes suhteid aina pinnapealsemaks ja vähem lugupidavaks. Vanemad, kes oskavad oma vajadusi selgelt välja öelda (lausudes näiteks: «Ma olen väsinud sinu asjade koristamisest.») ning lapse vastupanuga lugupidavalt toime tulla, kogevad, et lapsed tõepoolest soovivad vanematega arvestada, selgitab koolitaja.

Kuid üksnes suhtlemisoskusest alati ei piisa. Oluline on teada lapse arengu iseärasusi ning palju muudki. Näiteks enda järelt koristamise harjumust tuleb hakata kujundama juba varasest lapsepõlvest. «Siin on muidugi oluline nipp lapsevanema järjepidevus ja harjutamine. See aga nõuab vanemalt enesedistsipliini. Asjade oma kohale panek peaks olema igaõhtune rutiin. Kui vanem on oma nõudmistes kaootiline, õpib laps väga kiiresti lootma, et äkki on täna see päev, kus oma kohustust ei pea täitma,» lisab Triin Kahre.

«Enese kehtestamisest on aga tähtsamgi oskus kuulata ilma hinnanguid andmata ja vahele segamata. Sagedased teismeea probleemid võivad tulla just sellest, et vanemad ei ole oma lapsi kuulanud. Kui nii on juhtunud, tuleks vanemal olla aus ja tunnistada, et ma pole sind varem kuulanud, olen valesti käitunud, ent soovin seda parandada. Tegelikult saab vanem last tõeliselt kuulates väga palju ära teha. Aga kui suhted on läinud nii valusaks, et vanem on võimetu midagi ette võtma, siis tuleb kindlasti otsida psühholoogi või pereterapeudi abi. Mingil juhul ei tohiks jääda oma murega üksi,» kinnitab Kadri Järv-Mändoja.

«Kui vanem jääb murega üksi, on asja juures kõige kurvem see, et enim kannatavad lapsed, kes võtavad väga kiiresti omaks «halva lapse» sildi ja hakkavadki vastavalt käituma. Vanemad aga väsivad aina enam. Paraku lapsed näevad seda kõike pealt ja võtavad üle ohtliku mõttemustri: nii peabki elama, kannatus ja rõõmu puudumine ongi loomulik. Seetõttu tuleb lapsevanemana hoolitseda igal juhul eelkõige enda eest, et ka lapsel oleks hea,» toonitab psühholoog Triin Kahre.

Kadri Järv-Mändoja peab lapsevanemaks olemise kuldreegliks siirust: ausust suhetes, oma vajaduste tunnistamist ja nendest rääkimist, teise osapoole kuulamist ja huvi tema tegemiste vastu. «Samavõrd oluline on paluda vabandust oma eksimuste pärast, sest laps ju näeb ja saab aru, mis tegelikult toimub. Tähtis on pidada meeles, et ei saa olla hea lapsevanem, olles oma vajadused unarusse jätnud. Lapsed on õnnelikud ikka siis, kui ka vanemad seda on,» kinnitab koolitaja.

Rääkima peab ka karistamisest. Täiskasvanute-vahelises lähisuhtes ei tule füüsiline karistus kõne allagi - see on alandav. Sama käib lapse ja vanema suhte kohta. Kõige hullem on, et laps õpib füüsilisest karistusest, nagu olekski selline käitumine normaalne: kui keegi teeb midagi vastuvõetamatut, siis ongi õigus lüüa või alandada. Lapse käitumises ei pruugi õpitud reaktsioon avalduda kohe, vaid anda tunda alles hilisemas eas. Hinge jäänud alandus võib kumuleeruda agressioonina enda või teiste vastu. Kas seda on tingimata vaja? On olemas muud viisid lapsi kasvatada - motiveerida, tunnustada õigel ajal -, küsimus on vaid lapsevanema teadlikkuses ja oskustes. Kasvatusteadlane Jesper Juul on selle kohta tabavalt öelnud: «Iga vanem tunneb oma lapse vastu armastust, ent tihtipeale puudub oskus armastavalt käituda.»

Vanemaharidust peavad mõlemad spetsialistid ääretult tähtsaks. Tänapäeval on loomulik, et vanem end harib, sest elu ja arusaamad muutuvad ning keegi pole sündinud valmis lapsevanemaks. Tark vanem on see, kes heade suhete nimel vaeva näeb: loeb, läheb kursustele, küsib nõu psühholoogilt või pereterapeudilt.