Paljud uuringud näitavad negatiivset mõju laste identiteedile, enesehinnangule, suhetele eakaaslastega ja õppimisele. Lapsed tunnevad end selles raskes olukorras kergemini, kui nad näevad, et vanemad saavad oma asjadega hakkama ja suudavad suhelda edasi ema ja isana.

Lastepsühholoogide seniste tähelepanekute põhjal ligikaudu kolmandikul lastest, kelle vanemad on lahutanud, võib vahel isegi viis aastat pärast lahutust diagnoosida depressiooni.

Sageli saab peres, kust isa on lahkunud, tema positsiooni vanem poeg. Kujuneb ebaterve olukord, kus pojale pannakse täiskasvanu kohustusi, kuid loomulikult ei ole tal täiskasvanu õigusi.

Selline vanemarollis laps võib saada ka pere vanemast tütrest, kes noorema(te) järele vaadates võib võtta endale ülesande ka neid oma äranägemise järgi karistada. Sellist suhet laste vahel, kus üks karistab teist, ei saa kuidagi pidada terveks.

Paljud vanemad ei räägi lastele abielusuhete kriisist ja võimalikust lahutusest, kuna nad ei ole isegi päris kindlad asjade edasises käigus või ei oska lastele olukorda tõlgendada. Paljudel juhtudel õnnestub vanematel oma lahutuseperioodi suhete klaarimisi enamasti laste eest varjata. Seda hirmunumad ja abitumad on lapsed, juhtudes näiteks öösiti kuulma vanemate tülitsemist.

Adekvaatsema seletuse puudumisel nende pingete ja vanemate salatsemise kohta peavad eelkõige nooremad lapsed sageli endid vanematevaheliste tülide põhjuseks.

Koos töö laabumi s e eelduseks on oma raskete tunnetega toimetulek, mida kindlasti soodustab lähedaste inimeste toetuse ja perenõustaja või psühholoogi abi kasutamine. Pärnu terapeudid leiad internetiaadressil www.pereterapeudid.ee.

Kodust lahkuv lapsevanem peaks hoolitsema selle eest, et tema side lapsega oleks pidev. Laps peab tajuma, et lahku mindi elukaaslasest, mitte lapsest. Andke lapsele selgelt teada, et ta on teile kallis – sõnade ja tegudega.