Lauatennises aastad ei loe

Heino Vanker on kõva võrkpallimängija, kes siiamaani osaleb erinevatel turniiridel nii saalis kui liivaväljakutel. Selle kõrvalt on ka kogu aeg ka lauatennist mänginud.

Nii pole imestada, et mõne aasta eest kutsus ta Märjamaal lauatennisehuvilised kokku. Nüüd on kollases võimlas iga nädal kaks korda laste treeningud, täiskasvanud mängivad võimaluse korral isegi kolm korda.

Laste trennis käib praegu kaheksa huvilist: kuus poissi ja kaks tüdrukut. Algul oli ka tüdrukuid rohkem, kuid vahepeal kadusid kõik ära, nüüd tulid VIc klassis õppivad Romi Buusmann ja Helina Mänd tagasi. Vanker arvas, et küllap oleks veel lapsi, kes tahaksid trenni tulla, aga paljud sõltuvad koolibussi graafikust. Kõigi lastega jõuab Heino trennis ise läbi mängida. „Nad on omavahel mängides veel konarlikud, aga ma olen laua otsas kindel ja löön kõik pallid tagasi," rääkis treener oma rollist.

Et mehed trenni saada, käis Heino paljusid kodus veenmas. Kõige vanem mees on praegu 73aastane Mihkel Lasn, kellele näkku vaadates seda vanust ei ütle ja kes mängulaua ääres on üks kibedamaid käsi. Heino muheles: „Oli mul vaja teda siia kutsuda, nüüd teeb kõigile ära."

Mehi käib kohal nii palju, et kui trenni alguses pannakse viis lauda üles, siis kõik kohe nende äärde ei pääse. Mehi on juba nii palju, et võiks korraldada valla meistrivõistlused pakkus välja spordiklubi eestotsas olev Andres Elmik, kes käib ka ise lauatennist mängimas. Heino tegi seinale ka tabeli, mille järgi alumine mees saab järgmisega mängida, aga selle võimaluse vastu osalejad väga huvi ei tunne.

Heino Vanker pole päevagi treenerikoolitust saanud ja juhendab teisi oma kogemuste pinnalt. Lauatennise asjatundjate jutu põhjal pidi see mäng olema kõige pikaajaliselt omandatav spordiala. Kaks tüdrukut olid oma abitsioonide kohta öelnud, et tahavad tulla maailmameistriks. Treener tõmbas nende hoogu maha, et seal on hiinlased ees.

Aga siis tahame jõuda olümpiamängudele. - Sinna saab. Aga enne tuleb saada Eesti meistriks.

See dialoog paneb pisut muigama, aga ikkagi on tore, kui unistatakse suurelt, kuigi esialgu on laste tasemeks veel koolide võistlused. Peagi 70aastaseks saav Heino Vanker on väga tegus mees. Ta teeb kopaga mitmesuguseid teenustöid ja toimetab oma talus või metsas. Töölt tulles põikab ta kodust nii palju läbi, et spordikott haarata ja tormab võimlasse. Vaid teisipäeva õhtu on vaba, teistel õhtutel on treeningud ja nädalavahetustel võistlused. Neljapäeva õhtul paneb ta laste trenni järel reketi kotti ja jätkab kohe võrkpalliga.

Märjamaa lauatennisemängijad teevad kaasa maakonna MV etappidel ja Eesti rahvaliiga etappidel. „Kui vähegi saab, tahan aastas korra või paar käia Haibas - seal saab tõelise kitli, loetles Heino Vanker oma võistlusi. Eelmisel aastal osales ta 32 võistlusel, mille hulgas olid ka liivavolle võistluste etapid Eesti eri paigus. Liivavolle karikas vanuseastmes 65+ on Heino Vankri riiulil. Ka lauatennises on Vanker Märjamaa meestest Eesti lauatenniseliidu reitingutabelis kõige kõrgemal kohal - tänavuse veebruari seisuga on ta 223. positsioonil. Lähimad oma trenni mehed Mihkel Lasn ja Andres Elmik on üle saja koha tagapool.

9. märtsil rahvaliiga mängudel tuli tal kül vastu võtta kaotus ja see kükkab Vankri tabelis tahapoole. Siis läks hästi Andres Elmikul., kes sai 8. koha. Meie kandi meestest osaleb rahvaliigas veel Hillar Mänd, kes esindab Pärnu- Jaagupi klubi ja on reitingutabelis 228. kohal. Küpses eas meestest käib võistlemas ka Märjamaa valla mees Olev Oviir (497. koht).