Lugu ammustest aegadest: Tundmatu sõdur Paatsalu lahel
Villul oli täita kalapüügi norm, mille täitmisel oli tal vaja ka vahest meie abi. Meil, asjaarmastajatel, seda kohustust ei olnud. Kala püüdsime spin-ninguga, õngega, sai pandud ka põhjaõngi ja püütud võrkudega. Villul oli sees ka kaks ääremõrda. Võrgupüügil kasutasime Villu numbrit. Villu ööbis koos meiega kalameeste majas ja käisime kõik koos vee peal nagu siis seda tegevust nimetati.
Kord laupäeva lõuna ajal kogunes Illu- sääre rannale, mis paistis Villika Silmalt kohe otse üle Paatsalu lahe, palju rahvast. Teadsime, et Illuste mõisas on mingisugune suur pioneerilaager ja binokliga vaadates oli näha, et kogunejad olid tõesti lapsed, pioneerid. Punaste kaelarättide ja lippudega. Ranna ääres olid näha ka mõ-ned väiksemad ja suuremad paadid. Siis kogu see seltskond asus paatidesse, üks mootoriga paat vedas ees ja teised olid slepis selle järel. Punased lipsud lehvisid, paatides põletati falšveiereid ja paistis olevat pidulik sündmus. Kõik paadid suundusid lõuna poole, suunaga Varbla laidudele. Meie seisime Villika Silmal, kõrgemal kaldal, vaatasime kõike seda binokliga ja arutasime omavahel, et mille puhul niisugune pidulik killavoor küll organiseeritud on? Villu puhastas sealsa-mas seinal rippuvaid võrke ja arvas, et eks nad lähevad Saluputke laiule seda surnud venelast vaatama. Meie tundsime huvi, et missugust venelast, kes ta tappis ja Saluputke mattis? Villu jätkas võrkude puhastamist ja selle töö käigus jutustas kogu meie seltskonnale järgmise loo:
"1941. aasta suve teisel poolel, vist septembri lõpul või oktoobri algul, plaanis Villu isa, Kiissa Villem, panna õhtul sisse mõned võrgud Hoosääre harude kõrvale Virtsu poole. Seal pidi sellel ajal liiku-ma ahven ja seal oli ka juba vanast ajast mõrrapüügi koht. Mootoripetrooli ei olnud ja seega plaaniti sinna üles minna väikese purjepaadiga. Ilm oli ilus ja tuul soodne. Villu oli siis 16 aastane noor mees, isal kalapüüdmisel abiks.
Peale lõunat tõi Ilma Villu õde nad hobusega Silmale, vee äärde, lautrisse. Seal tõstsid võrgud paati, tõmbasid paadil purje üles ja sõit läks lahest välja merele. Hoosääreladva kohale jõudnud, nägi Villu, kelle silm oli vist noorem ja teravam kui isal, et Hoosääre latvade vahel hulbib vees midagi. Mis see oli, suure vahemaa tõttu ei saanud aru. Kord oli näha ja siis jälle kadus. Villu isa oli vaadanud ka, aga temale jäi see nähtus samuti arusaama-tuks.
Jõudnud kohale, asus Villu aerudele ja isa hakkas võrku laskma. Võrgu lask-misega läks oma aeg, sest võrgu laskmine ei läinud siis nii kiiresti kui kaasajal. Võrgulina kooti käsitsi „tamsa niidist" nagu siis seda materjali nimetati. See oli spetsiaalselt töödeldud, kas puuvillane või kanepist niit. Rakendatud olid võrgud pealt kas korgist või männikoorest ujukite-käbadega, mis hoidsid võrgu vees püsti ja raskusteks olid väikesed Hoosäärelt lainepiirilt otsitud paesed kruusakivid, millest puuriti auk läbi, võrgu külge rakendamiseks. Nüüd on niisuguseid kive vahest madalas vees leida. Pidid leidjale õnne tooma! Üks merepüügi võrk oli 50-70 m pikk ja kaalus rakendatult 6-8 kg. Ja kui mindi võrgupüügile, oli paadis ikka 4-5 võrku vähemalt.
Kui võrgud olid merre lastud, oli ka päike juba Virtsu väina kadunud ja Villu tõstis purje. Jõuti Hoosääre latva ja siin arvas Villu isa, et vaatame järele, mis seal vees ulbib. Villu lasi purje soodi lahti, isa võttis aerud ja tõmmati paat tasakesi latvade vahele. Hoosäärel on nimelt kaks latva, mõlemad kaheharulised. Ühed harud on otse Pööri majaka poole ja teise ladva harud on suunaga paremale, Kübassaare majaka tule suunas. Selle parempoolse, või Suure Väina poolse ladva harude vahel oligi näha midagi, mida kerge laine madalal loksutas edasi-tagasi. Ei saanudki eemalt aru, mis see seal vees olla võiks. Niipalju oli näha, et asi oli pehme. Paistis nagu midagi suure musta present või kummist koti sarnane ese. Seal on pikalt madal ja paadiga sai nii kaugele, kuni kiil jäi põhja kinni. Siis võeti jalad paljaks ja mööda libedaid kive mindi ligemale. Juurest oli näha, et vees loksub õhust tühi, musta värvi vett täis väike kummipaat. Mõnes kohas oli ikka veel natuke õhku sees, mis hoidis paadi ujuvuses. Selle väikese kummipaadi põhjas oli, nagu Villu ütles „otseti", see tähendab kõhuli, mustas kombinesoonis tumedate juustega surnud mees. Mehe nägu oli vastu paadi põhja vees.
Paat ja mees olid kuulide valanguga läbi lastud. Paadist paistis mitu kuuli-auku, ühes reas, nii paarivaksase vahega ja mehe kombinesooni seljal oli ka näha mitu auku. Paadis peale selle surnud mehe muud näha ei olnud. Seda kõike nad vaatasid, seistes paadist paari-kolme sammu kaugusel, sest Villu isa ei lubanud ligemale minna. Kartis, et ehk on mineeritud. Läksid tasakesi oma paati tagasi, lükkasid selle lahti ja loovisid lahte sisse.
Järgmisel hommikul läks Villu isa, Kiissa Villem jalgrattaga Paatsalusse, vanasse vallamajja, kus oli sellel ajal ainuke töötav telefon ja helistas sellest leiust Varbla vallamajja vallavanemale. Kui Villem tagasi jõudis, läksid nad Villuga Silmale, et minna paadiga võrke nõudma. Kui võrgud olid juba välja võetud, nii umbes lõuna ajal, nägid nad, et lahest tuleb aerudega välja kaks paati, inimesed peal. Kuna nende paat oli purjega, jõudis see Hoosääre latva enne neid paate, mis lahest tulid. Aerupaadid olid üks Villika ja teine Nurga talu paadid. Paatides olid Villika peremees, Nurga peremees, Salumetsa Priidik, vallavanem Jaani Andrei Varblast ja politsei. Pooltühi, vett täis kummipaat hulpis endiselt seal, kuhu Villu isaga ta eelmisel õhtul jätsid. Vallavanem koos politseiga tõstsid selle surnud mehe koos läbilastud kummipaadiga Nurga paati ja kõik hakkasid aerudega tagasi Paatsalu lahte liikuma. Villu isal ja Villul käskis politsei kaasa tulla, et protokollile, kui leidjad, allkirjad anda. Kõik see seltskond jõudis Paatsalu lahte, Nurga nurgale, seal Nurga suure kivi taga sõideti randa, kus mehed nii kummipaadi, kui ka selle surnud mehe maale tõstsid. Politsei ja vallavanem hakkasid kummipaati üle vaatama ja meest läbi otsima. Teised mehed seisid kõrval kui tunnistajad. Paadist loeti üheksa kuuliauku. Mehest läksid läbi kolm kuuli. Kuulid olid tabanud üks kõhtu ja kaks rindu. Nii pani politsei kirja. Mehel oli seljas must kombinesoon, mis oli kurgu auguni kinni nööbitud ja kombinesooni taskus laetud vene püstol „Viisnurk" nagu seda siis politsei kirja pani. Püstolis oli pidemes 8 padrunit ja üheksas oli rauas. Püstol oli laskevalmis. Tagavara padruni-pidet või padruneid ei olnud. Kombinesooni all olid teised püksid, trussikud, maika ja särk. Dokumente taskus ei olnud. Alumiste pükste taskust leidis politsei kaks umbes sõrme paksust rahapakki. Üks pakk oli vene raha ja teine saksa raha. Kõige selle kohta koostas politsei protokolli, kuhu tunnistajad andsid allkirja.
Siis käskis vallavanem tuua labidad, et laip maha matta, aga Nurga peremees hakkas protesteerima, et tema oma maa peale seda surnut matta ei lase, ilma puusärgita ja jumala sõnata. Mehed siis arvasid, et matavad Assa laiule, aga sellega ei olnud ka Nurga peremees nõus. Lõpuks pakkus Salumetsa Priidik välja, et võiks matta Saluputke, see on kõrvaline koht ja keegi seal ei käi. Surnud mees ja kummipaat tõsteti uuesti paati ja kogu seltskond aerutas Saluputke laiule. Sinna kaldavalli põhjapoolse ääre taha kaevati meetrisügavune haud, sügavamale ei saanud kaevata, sest vesi tuli vastu.
Et puusärki ei olnud, keerati laip kummipaadi sisse ja maeti sellega maha. Ka matmise kohta koostas politsei protokolli matjate allkirjadega. Nii, et kõik käis seaduse järgi, ehk oli JOKK, nagu nüüd on kombeks ütelda. Politsei ja mehed olid arvanud, et see mees on vees olnud mitte üle nädala, sest laip ei olnud paisunud, ei haisenud ja püstol, mis leiti laiba taskust ei olnud roostes. Järgmisel nädalavahetusel käisime isaga paadiga Saluputkel seda hauda vaatamas. Haud oli ilusti korrastatud. Haual oli kivi, kus oli kiri, et igavene au tundmatule sõdurile, kes langes kangelasena kodumaad kaitstes. Haual olid värsked lilled ja mitu pärga. Lintidel oli kirjas, et pärjad on Vabariikliku Pioneeride Keskorganisatsiooni ja Tallinna Pioneeride Palee poolt, teine pärg oli mingi veteranide organisatsiooni poolt ja kolmas pärg Sõduriemade organisatsooni poolt.
Rohkem meie seal haual ei käinud, sest see ei olnud meie sõdur ja ei langenud meie isamaad kaitstes. Aga niisugune protsessioon oli jälgitav veel väga mitmel suvel paljude aastate jooksul.
2012. aasta suvel käisin seda kohta vaatamas. Mingil ajal on veetõus ja torm haua kohale kuhjanud umbes meetri kõrguse kruusavalli. Loodus on kaotanud kõik jäljed selle tundmatu sõduri hauast ja tema kangelasteost.
Lugu on kirja pandud
Piio-Tõnisel Nõmme külas
aprillis 2013 Raivo Raudkivi poolt
