Mälestus 30 aasta tagusest tuumakatastroofist: paraadilt otse Tšernobõli

1986. aastal teenis Tõnu Lember aega nõukogude armees Lvivi lähedal Ukrainas. 1. maiks viidi tema üksus paraadile Kiievisse. Pisut varem, 26. aprillil, oli plahvatanud Tšernobõli tuumaelektrijaama 4. energiaplokk.

“Siis me ei teadnud keegi sellest midagi, et juhtus selline avarii. Kui see suur pühademarss oli läbi, kutsuti meid roodus punanurka kokku ja öeldi, et lähipäevadel lähete Tšernobõli aatomielektrijaama tagajärgi likvideerima,” meenutab praegu 49-aastane Lember, kes viibis kriisipiirkonas 3.-25. maini 1986.

Lemberi üksuse nimi oli 33-50. Üksus paigutati tuumaelektrijaamast viiekümne kilomeetri kaugusel laagrisse, kus elati suurtes sõjaväetelkides, sada sõdurit telgis. “Telkides olid narid, reformvoodid. Bursilka oli sees, kütsime seda,” meenutab Lember.

Laagrist viidi noorsõdureid soomustransportööridega vahetuste korras esmalt Tšernobõli linna, mis jääb tuumajaamast viieteist kilomeetri kaugusele. Sealt anti kaasa ohvitserid või kohalikud miilitsad, et sõita edasi Pripjati linna, mis on tuumajaama külje all, vaid paar kilomeetrit eemal.

Pripjatti jõudes tuli tänavatel patrullida neli tundi, siis viidi sõdurid 24 tunniks tagasi Tšernobõli linna kohalikku miilitsakordonisse. Järgnes neli tundi patrullimist Pripjatis ja tagasisõit sõjaväelaagrisse. Ja nõnda kolm nädalat järjest.

“Me ei olnud otseselt tuumajaamas, ei käinud seal katusel. Meie ülesanne oli Pripjati linna ja selle ümbruse turvamine,” selgitab Lember. Tuumajaamale kõige lähemale, ca 200 meetri kaugusele, jõudis ta sellest soomustransportööriga mööda sõites.

Noorsõdurite viimine kriisipiirkonda oli nii ootamatu, et ei jõutud ette valmistada spetsriietust. “Me läksime sinna nii nagu ikka. Meil oli kaks sõjaväevormi ja rohkem mitte midagi. Ise me neid oma laagris pesime,” ütleb Lember.

Samamoodi pesti soomustransportööri, kui patrullist tagasi tuldi, tavalise käsiharjaga. Isegi kindaid polnud käes.

Loe edasi Harju Elust.