Mälestushetk päiksetõusul

Rahvakalendri järgi on 25. märts naiste pühana tuntud maarjapäev, kuid 65 aasta eest mööda Eestimaad veerenud küüditamislaine pärast kutsutakse seda päeva ka mustaks maarjapäevaks.

Märjamaal hiljuti moodustatud Naiskodukaitse jaoskonna algatusel kutsuti eile varahommikul inimesed Märjamaa kiriku juurde, et päikesetõusul süüdata küünlad küüditamisohvrite mälestusplaatide juures.

Naiskodukaitsja Nele Pernitsa sõnul on päikesetõus omamoodi sümboolne, sest inimesed viidi oma kodudest ära peamiselt öö varjus ja päikesetõusuks oli nende maailm juba muutunud. Kuid päikesetõus on ka lootuse ja parema tuleviku märk.

Kell 6.10 langetasid pea ligi 40 inimest, et seejärel hubisevad tulukesed alusele asetada. Noorimad olid alles koolieelikud, kohal olid mõned noorkotkad. Mõnelgi küpses eas inimesel oli teekond külmale maale läbi tehtud.

Naiskodukaitse vastse jaoskonna liikmetele oli see Märjamaal esimene avalik ülesastumine. Korraldajad olid meeldivalt üllatunud, et nii palju inimesi kokku tuli.

Naiskodukaitsja Ave Kusmin rääkis, et Märjamaa alevist küüditati tol ööl 25 ja Märjamaa vallast 287 inimest. Ohumärke olnud õhus, aga ei tahetud uskuda, et jälle tahetakse viia inimesed kodudest külmale maale. Ta rääkis loo vanast mehest, kel kaugel Siberis surres oli pihku pigistatud tikutopsitäis kodumaa mulda. Kusmin kinnitas, et eestlaste mälust ei kao must maarjapäev ning et vabadust tuleb hoida ja selle kaitsmiseks valmis olla.

Mälestushetkel osalejad liikusid vaikides kirikuaiast välja. Toimunu andis päevale mõtliku ja südamliku alguse.