Lavastuse "Mari Raamoti lugu" eesmärk on tutvustada Eesti ajalugu ühe tolle ajastu olulisema naissoost ühiskon nategelase Mari Raamoti pilgu läbi, pakkudes ajastutruud ülevaadet väärika eesti naiste põlvkonna kujunemisloost ja saatusest. Näidendi tegevus käsitleb keerulisi aastaid 1917 kuni 1937 - see on Eesti Vabariigi ja ka Naiskodukaitse mõtte kujunemise ja arengu lugu.

Mari Raamot (1872-1966) oli Eesti seltskonnategelane ja naishariduse edendaja. Pärast Lilli Suburgi tütarlastekooli lõpetamist töötas ta Venemaal koduõpetajana, hiljem täiendas end Saksamaal ja Soomes naishariduslikel kursustel.

1911. aastal rajas ta koos abikaasa Jaan Raamotiga Eesti esimese tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskooli. Seitsme tegutsemisaasta jooksul said seal mitmekülgse hariduse 265 noort perenaist. See oli aeg, mil naiste õigused, haridus ja selle eesmärgid hakkasid leidma järjest suuremat kõlapinda. Ühiskonnas püsis visalt mentaliteet, mis jättis naise pärusmaaks vaid kodu, köögi ja lapsed ning avalikus elus aktiivselt osalev ja erialasele karjäärile keskenduv naine oli pigem erand.

Mari Raamot oli Naiskodukaitse asutaja ja esimene esinaine üheksa aastat (1927- 1937). Tema pakutud nime sai Kodutütarde organisatsioon. Olles üks suuremaid naisorganisatsioone, oli Naiskodukaitsel oluline tähtsus Eesti Vabariigi iseseisvuse kujundamisel. Mari Raamoti suur panus on üle-eestilise organisatsiooni algme ühtlustamine ja selle suureks massiorganisatsiooniks muutmine. Kui Naiskodukaitse 1940. aastal likvideeriti, kuulus selle ridadesse peaaegu 17 000 naist.

Mari Raamot on oma mälestusteraamatus kaasahaaravalt kirjutanud keerulistest Eesti Vabariigi sünni- ja algusaastatest, Naiskodukaitse mõtte kujunemisest, ringkondade tegemistest ja vägikaikaveost tolleaegse Kaitseliidu juhtkonnaga.

Kahtlemata on tegemist põneva vaatega Eesti ajaloole ühe teguse naise loo kaudu. "Mari Raamoti lugu" on varem mängitud seitsmel korral, Eesti Sõjamuuseumis on lavastust võimalik näha viimast korda.